|
||||
Nr 42 (791) Neljapäev, 16. november 2006 |
||||
|
Arhiiv |
Seda ringmängulaulu mäletame ju koolipõlvest peale. Kaaslase leidmise rõõmu, hooletuolnu ja ilmajäänu kibedust mäletame vist ka. Nüüd on siis tulemas üleüldine suur otsimise (kas ka leidmise?) aeg. Naeratav peaminister postiplakatitel lubab juba mitu nädalat Eesti viie rikkama riigi hulka viia. K-kohukesed, see kõige naiselikum erakond, ei ole veel midagi lubanud, kuid tuleb seegi aeg, ei ta tulemata jää, kus nad pääsevad. Sotsid räägivad hambaravihüvitisest, pensionide kergitamine on samuti üks liimteemasid, mis esile kerkib, kui aeg on küps. Küpseks saab aeg iga nelja aasta tagant, valimiste eel kindlasti. Vahel jääb selline tunne, et kogu Eestimaa uhutakse siis sõnavahuga üle. Mida roosamannam ja magusam vaht on, seda parem. Paraku on argielu üks muu asi kui magustoidu tegemine. Viie rikkama riigi hulka kuulumine ei ole ju paha, suisa vastupidi. Ent mil viisil toda rikkust mõõta? Keskmine palk, keskmine pension või veel miski keskmine, keskmise inimese rahulolu näiteks? Aga — kurb küll — tegelikult ei ole ju keegi meist keskmine. Keskmine pension näiteks rehkendatakse nende järgi, kes on 44 aastat tööd teinud, kõik pensionitõusud on tollest keskmisest lähtudes lahti seletatud. Kummatigi on rohkesti neidki inimesi, keda lubas pensionile juba 25-aastane tööstaaž. Kui meenutada — ega igas ametis pensionär ei tohtinudki töötada pärast seda, kui “kell oli kukkunud”. Kas keegi kusagil on teinud statistikat selle kohta, kui palju tegelikult neid keskmise staaži omanikke on, mis õigupoolest sellise arvutusaluse on andnud? Selge on see, et keskmise palga ja keskmise pensioni kasvu ning suhte võrdlemine on ju ilus mõttemäng, ei enamat. Neid keskmise saajaid on töötegijategi hulgas naeruväärselt vähe. Selle asemel, et end viie rikkama sekka rääkida, oleks aeg hakata tõsiselt Eesti elu ebakohti analüüsima ja kõrvaldama. Aidsi levikult oleme Aafrika riikidega ühe pulga peal, tööjõupuudus, kiiresti kasvav inflatsioon, sundüürnike hirmud, kodutute arvu kasv, alkoholism ja narkomaania — neid valupunkte, mida igaüks teab ja ritta seada oskab, meil jätkub. Hiljuti kohtusin ühega vähestest veeteadlastest, kelle südameasjaks on aastaid olnud meie joogivesi, selle kvaliteet ja varude mõistlik kasutamine. Muretult istutavad kinnisvaraarendajad maju sinna, kust saanuks ammutada üliväärtuslikku põhjavett. “Kui Ülemiste järvega peaks midagi juhtuma, kuhu läheb linna-Maali siis joogivett otsima?” on ta aastaid küsinud kõigilt asjaomastelt, ka ametiredeli kõige kõrgemal pulgal püsijailt. Ja saanud vastuseks pikki kiretuid loetelusid ametkondade kohta, kes mille eest vastutama peavad, kui kriisisituatsioon kätte tuleb. Aidaku taevataat ja Ülemiste Vanake, et järvega midagi ei juhtuks, aga seda, et me elame ettearvamatul ja kurjal ajal, teame ju ka. Ametnike suhtumine midagi olulist kindlasti näitab. Või teisisõnu — kuidas see kala mädanema hakkaski? Vist ikka peast?! Aga muidugi — valimised on tulekul, hääleandjaid peab peibutama ning kellele pakuks pinget üks selline erakond, kes tavalise inimese pisimuredele mõtleb. Ette tuleb võtta ikka suuremalt ja laiema kaarega... Täna on jälle põhjust majad lipuehtesse seada. On taassünnipäev. Kas noorem inimene enam mäletabki, mida too ebamäärase nimetusega päev meie lähiajaloos tähendas, kes olid need, kes otsustasid, ja mida otsustati? On väga hea, et ETV on viimastel nädalatel näidanud Juhan Aare saatesarja “10 otsustavat aastat”. See aitab meenutada, kinnitab sedagi, et vabadus ja omariiklus ei tulnud tänu kaugetele meretagustele piketeerijatele ja tulistele kõnekoosolekutele, vaid nõudis põhjalikku ettevalmistustööd ja diplomaatia kõrgpilotaaži siinsamas Maarjamaal. Ja et need olid meie omad inimesed, kes sellega toime tulid, need, keda nüüd ahju ajada lubatakse. Hingedeaeg on poole peale saanud. Nende jaoks, keda enam ei ole, oleme aega võtnud, hingekesed koju kutsunud ja küünlatulega teedki näidanud. Ei tohi aga seekõrval unustada neid, kes on olemas, kes siin ja praegu meie sooja pilku ja head sõna ootavad. Elu läheb ju edasi, valimiskarussellist ja sõnavahust hoolimata. IMBI JELETSKY |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||