|
||||
Nr 40 (789) Neljapäev, 2. november 2006 |
||||
Arhiiv |
Kas me saaksime ette kujutada läinud sajandi kolmekümnendatel aastatel oma valdustes toimetanud eesti taluperemeest, kes haris ja kasutas oma valdustest üksnes umbes üht kolmandikku või veerandit — seda, mis jäi tema krundi ühes servas paiknenud põlise elamu, lauda, küüni ja keldri lähedale? Kaugemad põllud-heinamaad olid aastatepikkusest hooletussejäetusest lausräämas, ammu kündmata põldudele oli siginenud võsa, mets oli üle kasvanud, koristamata tuulemurdu ning kuivanud rägu täis. Seesugune veider majandamismoodus hakkas üha rohkem mõju avaldama talu üldisele majandusseisundile ning varsti hakkas peremeest kollitama pankrotioht. Seesugust ebamajanduslikkust (või lausa pahaperemehelikkust) omal ajal niivõrd äärmuslikul kujul mõistagi üldjuhul ette ei tulnud, ütlete. Muidugi ei tulnud, see on vaid minu kirjeldatud võrdpilt, iseloomustamaks olukorda nüüdis-Eesti sotsiaal-majanduslikus arengus. Sest tõsiselt võetava regionaalpoliitika puudumise tõttu on Eesti majandus (ning ka elamuehitus) iga aastaga aina rohkem Tallinna ja Harjumaa poole kaldu. Siia valgub siin loodavaid töökohti täitma kogu Eestist aina rohkem tööotsijaid, kes pealinna või selle lähiümbrusesse peatselt ka eluaseme soetavad. Nagu statistilised andmed hoiatavalt kõnelevad, elas 2004. aastal Harjumaal kolmandik Eesti rahvastikust, siin anti 60,4 protsenti kogu riigi sisemajanduse koguproduktist. Seda on põhjustanud aktiivse majandustegevuse koondumine Tallinna ja selle lähiümbrusesse. Eesti SKP-s on Harjumaa osatähtsus pidevalt suurenenud. Eesti SKP oli 2004. aastal jooksevhindades ligi 147 miljardit krooni, Harju maakonna vastav näitarv oli aga ligi 89 miljardit krooni. Harjumaale järgnevad üsna pika vahega Tartumaa ja Ida-Virumaa. Kui Tartumaa osa riigi SKP-s on viimastel aastatel veidi suurenenudki, siis teiste maakondade osatähtsus on aina vähenenud. Kolm Eesti SKP-s kõige väiksema osatähtsusega maakonda olid sel ajavahemikul Hiiumaa, Põlvamaa ja Jõgevamaa. Ning pole mingit põhjust loota, et seesugused murettekitavad arengutendentsid niipea vaibuvad. Vähemasti enne mitte, kui riigi lausa olematu regionaalpoliitikaga midagi otsustavat ette ei võeta. Juba ainuüksi põguski pilguheit Tallinna ümbruse valdades lausvohavale elamuehitusele, nn valglinnastumisele laseb jätkuvalt nentida, et Lõuna-, Kagu-, Ida- ja paraku ka Kesk-Eesti nõrgub aasta-aastalt nooremast, teo- ja töövõimelisemast elanikkonnast aina tühjemaks. Mõistagi toob see kaasa sotsiaalprobleemide teravnemise (või vähemasti sotsiaalsfääri arengu aeglustumise või koguni tagasimineku) noorematest inimestest vaata et pöördumatult tühjenevates ulatuslikes piirkondades, kuhu on jäänud oma põliskodudesse elama põhiliselt vaid pensionärid või pensionieelikud. Kui asjadel lastakse sedaviisi edasi minna, siis on karta, et lähebki täide mõnda aega Tallinna linnapeaks olnud rikkuri Jüri Mõisa soovitus kogu Eesti rahvale — kolitagu üksmeelselt Tallinna, üksnes siin on kõigile helge põli tagatud. Aga kas see oleks mõistlik? Või tuleks koguni küsida: kas me tahtsimegi sellist Eestit? Missuguseid regionaalpoliitilisi meetmeid siis riiklikul tasemel tulnuks võtta, vältimaks või vähemasti oluliselt leevendamaks ülalkirjeldatud ääretult ühekülgset kallet Tallinna poole? Õigupoolest on selle probleemi lahendamine eeskätt Riigikogus esindatud erakondade asi, kuid kahetsusväärsel kombel tehakse nägu, et see aina süvenev kalle on justkui loomulik nähe Eesti sotsiaal-majanduslikus arengus ja et lastagu nood asjad ollagi nii, nagu nad parajasti olema juhtuvad... Kuid seesugune mugav fatalism on kahjulik, et mitte öelda: hukatuslik. See hakkab aina enam kahjustama meie majanduse kui terviku jätkusuutlikkust ning elanikkonna sotsiaalset turvalisust. Muidugi läheb senise olukorra valitsuse seisukohast väga külmakõhuline säilitamine imelihtsalt kokku Eestis valitseva friedmanliku äärmiselt õhukese riigi ideoloogiaga, aga riiklike sekkumismeetmeteta pole meil lootustki sellest aina hukatuslikumast olukorrast väljuda. Mida siis teha? Ilmselt pole — kui me olukorda ikka tõsimeeli parandada soovime — pääsu konkreetsetest maksupoliitilistest meetmetest. Esiteks aitaks Tallinna ümbruse valglinnastumise vastu kindlasti see, kui pealinnas ja mõistagi Harjumaalgi oleks ettevõtetele kehtestatud suurem tulumaks. Ja teiseks: ka üksikisiku tulumaksus võiksid erinevused olla — kas või sel põhimõttel, et mida kaugemas maakonnas inimene elab-töötab, seda väiksem on tal tulumaks pealinlase omaga võrreldes. Muud ma ei oskakski soovitada. Ja kas muud oleks vajagi? ANTS TAMME,
|
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||