|
||||
Nr 39 (788) Neljapäev, 26. oktoober 2006 |
||||
Arhiiv |
Ka Pensionäride Majas Tallinnas Veel oma tudengipäevist mäletan Eino Baskini üpriski menukat estraadietendust “Kuskil vist midagi põleb”. Too pealkiri osutas mitmeski mõttes asjaloo umbluulisusele: polnud sugugi kindel, et tuli võiks üldse lahti ollagi. Ja kui tuli puhkenukski, siis polnud ju täpselt teada, kus nimelt. Kui koht ja põlemise fakt ilmsiks tulnud, siis oli jälle häda: polnud teada, mis just nimelt kärssama oli läinud... Jne. Jama missugune! Mitte kuigi kaugelt — Videvik töötab ju samas majas — kaedes, ent siiski väljastpoolt vaadates tuleb õigeks võtta, et Tallinna Pensionäride Majas toimub justkui samuti midagi. Aga mida just siin tehakse (kui tehakse), see pole põrmugi selge. Hakkasin asjaloo vastu — et mida siin majas tehakse — pisut järjekindlamalt huvi tundma mõni nädal tagasi, kui sügise saabudes senisest sagedamini Paldiski mnt 36A asuva poolteisekorruselise hoone ümber kinniste uste taga nõutult käsi laiutavaid eakamaid inimesi märkama hakkasin. Just pärastlõunati, sest hommikupoolikuti on nii Pensionäride Liit kui ka Ühendus minu märkamist mööda uksi ikka ka avatuina pidanud. Nendele pensionäridele, kes Videvikust pärast kella kahte-kolme on aru pärima tulnud, olengi öelnud: tuldagu hommikuti, küllap siis ka õnne korral maja peauksest sissegi pääseb ning ehk oma jutu või mure ära rääkida saab. Pensionäride Ühenduse aseesimees Arvo Einre ütles mulle põlgliku külmusega, kui olin talle kurtnud inimeste majja pääsemise probleemi: “Igas asutuses on ju nii, et kodanikke võetakse vastu töö ajal. Ka Ühendus on töö ajal kõigile avatud.” Ja punkt. Aga isand Einre, kes põhiliselt arvuti, telefoni või sõnaraamatute taga istudes Brüsseli peakontoritega Tallinnast sidet peab ning muud nagu teada ei saa ega vist tahagi, ei öelnud oma istumiskontori tööajast seda, et Eesti Pensionäride Ühendus on avatud tervelt kaheksa tundi. Aga mitte kaheksa tundi päevas, vaid ... 8 tundi nädalas. Peale selle, et seesugusel äärmiselt kliendikartlikul töörežiimil tegutsedes kannatab suhtlemine eakate laiema ringkonnaga, pole maakondadestki Eesti Pensionäride Ühenduse suunava-algatava osa kohta enamasti midagi kiitvat kuulda. Maakondlikud ühendused on eelmise esimehe, kadunud Sven Pärna ajaga võrreldes esialgu ikkagi veel omapäi jäetud vaeslapse osas. Muidugi, eks nii Ühendusel kui ka Pensionäride Liidul on kuuldavasti tegemist kavasse võetud liitumise üle piikide murdmise ja arupidamisega, aga Eesti ulatuslik pensionärkond on samaaegu ilmselt liiga omapäi hooletult ulpima jäetud. Kui Pensionäride Liidu esimees oli veel Enn Kallikorm, siis vahetasime temaga korduvalt mõtteid ka eakate organisatsioonide tegevuse ja teovõime laiendamise üle. Ennul olid juba kontaktid loodud ka kultuuri- ja haridusministeeriumi vastavate asjapulkadega (sotsiaalministeeriumist rääkimatagi), kes seostanuksid eakate teemad ja probleemid oma suurametkonna tegevuskavadega, aga praeguse Pensionäride Liidu esimehe Rein Kriisiga pole mul läinud korda nendel ja paljudel muudelgi teemadel kuigivõrd kõnelda — ikka on tal olnud põhjust kas vastata pikalt mõnele telefonikõnele või siis lausa ignoreerida minu jäetud palvet Videvikust läbi astuda ja mõtteid vahetada. Ainus asi, mida Rein Kriis Liidu esimehena mulle tegevuse laiendamisest ning Tallinna Pensionäride Maja võimaluste parema kasutamise vajadusest on ühmanud: “Jah, võib-olla peaks tõesti veel midagi tegema...” Sinnapaika need jutud ja mõtted meil on jäänudki. Aga siiski — päris mitte, Rein nimelt laskis paar nädalat tagasi Pensionäride Maja koridori üles monteerida... tulekahjuandurid ning -signalisatsiooni. Et kuskil midagigi põlema minema ei juhtuks... Asjaks seegi... ANTS TAMME |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||