|
||||
Nr 39 (788) Neljapäev, 26. oktoober 2006 |
||||
Arhiiv |
Soojapoolne oktoober hakkab seljataha jääma ning sügisel on tema tõeline nägu. Hakkajad poliitikud tegutsevad aga juba kevadise suursündmuse — Riigikogu valimiste ettevalmistamisega. Ollakse tublid: isegi üks peaministri kandidaat on kätte võideldud, küllap saame neid veel lisaks. Korruptsioonikatel on nii kuum, et ajab lausa üle. Sellest sigineb muidu kargesse sügisõhku silmanähtavat sumu. Vahel on seepärast lausa raske hingata — ikka veel, kuigi me kõik peaksime mõnede kõrgete riigiametit pidavate isikute käitumisega ning kõigi valimiste-eelsete loodusnähtustega tasapisi juba harjunud olema. Kes meist aga kõbusam, võiks praegu näiteks toetada meie riigi vaeseid ja vaevatud tööandjaid. Nimelt ajavad ametiühingud neile nagu uni peale, et tuleval aastal võiks alampalk 2001. aasta lubadusi arvestades olla 39,5 protsenti keskmisest brutopalgast, seega praeguse 3000 krooni asemel 4050 krooni. Tule taevas appi! See oleks ju suisa 24 krooni tunnis! Kõigi nende ja teiste pealtnäha argiste, sisult tähtsate tegemiste hulka sähvatas möödunud nädalal säravat päikesekulda: lennukitrepilt laskus Maarjamaa pinnale Tema Majesteet kuninganna Elizabeth II, maailmas ainus inimene, ainus monarh, kes on mitme iseseisva riigi pea, samas ka Briti kaitsejõudude kõrgeim juht ja anglikaani kiriku pea. Muidugi oli sellel külaskäigul suur poliitiline tähtsus, mida meil rõhutati juba visiidi ettevalmistamise ajal. Aga hämmastav oli Tema Majesteedi külaskäigu puhtinimlik mõju ja tähendus. Seni oli raske aru saada, miks britid nii väga ihkavad omaenda ihusilmaga näha oma kuningannat. Nagu me loetud raamatutest teame, on need, kes kuningannat näha saanud, üliõnnelikud ning meenutavad seda ühe oma elu tähtsündmusena ka vanas eas. Nüüd, mil kuninganna Elizabeth II on Eestis käinud ja me kõik, kes seda soovisime, temaga toimunud kohtumisi Eesti Televisiooni ülekannete kaudu näinud, arvan, et saan brittidest aru. Kuninganna nägemine on nagu kaunis, tõeks saanud muinasjutus osalemine. See muinasjutt on vaprast, õilsast, imeilusast ja suursugusest daamist, kõigile ainult head soovivast kuningannast. Mis aga imelisim: sellel kuningannal on võime tuua meie hinge rahu, kindlust ning tasakaalu. See meie maailm, kus tõesti — nüüd oleme selles veendunud — kõnnib tänaval kuninganna, kellele lapsed lilli kingivad, see meie maailm peab kõigest hoolimata olema siiski hea, elamisväärne ja turvaline paik. Sellepärast sobis kõrget külalist vastu võtta just nii, nagu meie lauljad seda Raekoja platsil tegid. Regilauluga (traditsioon traditsiooni vastu) tervitades ning südamlike sõnadega kodust, kodumaast ning üksteisemõistmisest jätkates. Sobis näidata, et osatakse ühtlasi pikse moodi kärgatada. Kas kuninganna Elizabeth II külaskäigu poliitiline kaal oleks vähenenud, kui tema vastuvõtu korraldajad ei oleks meid juba ette tänavatelt eemale peletanud? Vaevalt küll. Ilmselt ei olnud neil paljude asiste ettevalmistuste kõrval aega mõtestada kuninganna külaskäiku ka teise, puhtinimliku kandi pealt. Kuninganna ju rahva endaga kohtuda sooviski. Raekoja platsile kuningannaga kohtuma mahtus aga paratamatult vaid üpris väike arv (liht)inimesi. Nii nagu pärast külaliste lahkumist ikka, on nad veel kaua meie mõtteis, ka keelel. Kui sõbralikult ja soojalt käitus kuninganna, kui kaunid olid tema rõivad! Seevastu aga ei täinud meie tähtsad mehed tema saabumisel piisavalt naeratada ja mäletate, kuidas nad riides olid, mõnel isegi mantlinööbid lahti! Kas aga pole hoopis nii, et võta sa endale appi kas või seitse rätsepat, loe läbi kas või terve riiulitäis võõrkeelseid kombeõpetuse käsiraamatuid, kuningannaks sündinu vastu sa ikka ei saa. Kas olekski vaja saada? Teadis ju Tema Majesteet Elizabeth II ka meile külla tulles juba ette, et temasugust inimest, temasugust kuningannat on kogu maailmas vaid üks. ASSE SOOMETS |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||