|
||||
Nr 38 (787) Neljapäev, 19. oktoober 2006 |
||||
|
Arhiiv |
Mihklipäevaks lõpetas maamees õuetööd, nädala-paari pärast läheme juba talveajale. Algavad tubasemad tunnid, algab ka rohkem omaette olemise aeg. On mahti mõelda, järele mõelda ja kui vaja, siis ka ümber mõelda. Eks igaühel on mingi mina-pilt ja mingi kuvand eestlastest kui rahvusest tervikuna. Umbes nii, nagu Kaplinski on kirjutanud: slaavlased on kas väga head või väga halvad, eestlased sellised keskmised, ei liha ega kala. Rahvalauluski öeldakse, et esimesed heidetakse, tagumised tapetakse, keskmised koju tulevad. Paraku on uuemad geeniteaduse uuringud tõestanud, et ega me nii uimaselt keskel kõndijad olegi. Tartu Ülikooli neurogeneetik Sulev Kõks on öelnud: “Meis süvendatakse arvamust, et oleme suitsiidile kalduvad ja kinnised.... Tuleks luua kuvand, et eestlased on vahvad ja rõõmsameelsed inimesed. Meid on ainult napilt miljoni ringis, aga me oleme väga palju saavutanud. Miks peaksime olema mornid ja nukrameelsed! Meil on midagi ka maailmale õpetada, kas või seda, et vaatamata sajandeid kestnud rõhumisele oleme suutnud jääda niivõrd normaalseteks inimesteks ning meil pole rusikat taskus meile käkki keeranud rahvaste suhtes.” (PL.) Küllap peaks selle toreda rõõmsameelse inimese mina-pildi omaks võtma ühiskond tervikuna ja igaüks eraldi, ehk aitaks see paljutki meeldivamaks muuta. Presidendivalimised on läbi koos kõige hea ja halvaga, mida see kaasa tõi. Oli palju seesugust, mille pärast tulnuks silmad maha lüüa, aga öeldakse, et kes vana asja meelde tuletab, sellel silm välja. Elagem siis rohkem ettepoole kui tagasi vaadates. Uus president on end ametisse vandunud. Milliseks tema aeg kujuneb, seda näitab elu. Tavakohased 100 kriitikavaba päeva on ta ära teeninud kindlasti. Kõige mõttetum on maailma ainult läbi mustade prillide vaadata. Juba tänitatakse, et “troonikõne” polevat olnud ikka päris see, et härra president ütles nii, kuigi pidanuks ütlema naa, naeratas enne, aga pidanuks naeratama pärast. Riigikogu valimisteni on ligi pool aastat, kuid juba sudivad poliitikud ministritoole jagades ja peaministrit sisse õnnistades. Kuigi tavaline väike inimene, see tädi Maali või onu Oskar tahaks nüüd lihtsalt olla ja elada, lugeda lehest muudki kui kuritegusid, altkäemaksmisi ja pistiseid, petukaupa ja sullerdamist. Pronksmehe ümbert võeti politseilint ära. Lillesülemeid sai vabaks lastud poiss juba paari esimese päevaga rohkem kui tavaliselt mitme kuu vältel. Võiks ju küsida, kas seda tahetigi, kas päriskangelasi jääb vajaka, et sel kombel oli üks vaja juurde teha. Aga teiselt poolt — lilled on alati ilusad. Ja kui keegi on harjunud kalmudel viina jooma (aga sellinegi tava on ju olemas) või tantsugi lööma, kas ja kuivõrd traagiliselt seda tegelikult võtma peab? Kas on ikka vaja aina tonte seinale maalida, ainult mustade (viha)prillidega ringi käia? Sel nädalal on Inglise kuninganna Elizabeth II külaskäik Tallinna. Tänavu 80-aastaseks saanud majesteedi visiit on meie (poliitika)elu suursündmusi. Õigupoolest peaks sellest mõttematerjali jaguma kõigile. On loetud, kuuldud, ekraanilgi nähtud, kuidas tulevane Inglise kuninganna elas sõja-aastate Londonis. Ei ole elu temalegi ainult päikesepäevi kinkinud. See inimlik soojus, seesmine sära, mis aga kuningannast hoovab, on teda imetlema ja armastama õpetanud mitte ainult britte, vaid teisigi rahvaid. Ehk õpetab meidki. Ka musti mureprille nurka viskama ja sügist kuldses värvisäras nägema. IMBI JELETSKY |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||