|
||||
Nr 36 (785) Neljapäev, 5. oktoober 2006 |
||||
|
Arhiiv |
Enne asja juurde asumist sooviksin oma teadvuse vabastada mingil seletamatul põhjusel just nüüd mind vaevama hakanud case’ist, mis leidnud aset kunagi Põhja-Ameerika preeriate koloniseerimise (tegelikult indiaanlastest tühjakstapmise) ajajärgul. Kaugelt rohkem kui pool praegusest Ameerika Ühendriikide territooriumist olnud sealsetest põliselanikest indiaanlastest juba “vabastatud”, kui kontinenti tsiviliseerinud Inglise röövsõdalastele tulnud pähe mõneks ajaks indiaanlastega vaherahu teha. Et Ameerikas ei jõua teraviljakasvatajad (kelle peatööriistad olnud käsisirp ja hobuader) nagunii nõnda ruttu hõlvatavaid maid üles harida, oleks ajutiseks rahu teha ning suurtüki- ja püssimoona juurde vedada igati mõistlik. Kutsutud siis indiaanlaste hõimujuhid rahupiibule ning lepitavale söömingule. Istunudki mõned indiaanipealikud pidulauas ja maitsnud inglaste matsutamise saatel laualt tagasihoidlikult üht-teist. Siissama märganud üks punanahk teiste vaagnate varjus kausikest mingi kollakas-roheka kördiga, mis hakanud mehele painavat uudishimu ja isu tekitama. Viimaks võtnud uudishimulik punanahk suure puulusika ja toimetanud oma suhu terve lusikatäie sinepit, mida inglastest sõdalased vaid näpu- või noaotsaga liharoogade kõrvale võtsid ning seejärel ilmse mõnuga suud matsutasid. Sinep täitnud vapra indiaanlase suu justkui elusa tulega, aga väärikas mees säilitanud väliselt külma rahu. Üksnes mõned harvad, suured pisarad valgunud tema silmist mööda punakaid põski pikkamisi allapoole... Oma hõimukaaslase pisaraid märgates küsinud teine indiaanlane: “Miks minu vend nutab?” Kogemata sinepit suu täis võtnud punanahk vastanud katkeval häälel: “Ei õieti millegi pärast... Mul lihtsalt tuli meelde, kuidas minu isa aastaid tagasi suure karu käppade vahel rängasti viga sai ning hinge heitis...” Ei möödunud kuigi palju aega, kui teinegi indiaanlane söömise ja rahupiibutamise vahepeal ning valgete meeste röhitsemise saatel endale paraja lusikatäie kõrvetavat sinepit hammaste taha tõmbas. Temagi vaesekese näost polnud muud märgata kui suurt, lausa ennastunustavat rahu ning aegamisi alla valguvaid pisaraid äkitselt kalkvele tõmbunud punnis silmadest. Hõimuveli küsinud justkui muuseas: “No miks minu vend siis nüüd ise nutab?” Indiaani vend köhinud oma sinepivaevas suu tühjemaks ja kostnud omakorda: “Sinu vend ei nuta selle pärast, et sina koos oma isaga tookord karu käppade vahel otsa ei saanud...” ... Nüüd on tagumine aeg tulla selle lookese kirjutamise põhjuse — Kaarli, noorema Tarandi-venna juurde, kes viimases Sirbis oma kolumnis ajalehte Videvik ja selle peatoimetajat Ants Tammet torkida-surkida suvatses. Kunagi, kui tema vanem vend Indrek, välisministeeriumi ülikoolidiplomiga kantsler, ilmselt sündsusetu käitumise pärast meie avalikkuse kaasaelamise või -tundmise saatel ametist lahti lasti, söandasin Videvikus sel puhul nentida (NB! ilma ekskantslerit ennast otseselt nimepidi nimetamata!), et tõenäoliselt andeka lapsena oli mehike oma nooruses pigem liigse vanematepoolse imetlemise kui isaliku karmuse (üleannetule poisikesele vajalik vitsasähvakas taguotsale) all kannatanud. Möödus tükk aega, kuni Indrek andis ühes eetrivestluses viimaks teada, et see “liiga vähese vitsa seik”, mis võis tema väärkäitumise üks põhjusi olla, oli tagasihoidliku Videviku (tiraaž ca 7000) veergudelt temani kandunud. Aga möödunud nädalal võttis ülikooliõpingud lõpetamata jätnud, nüüdseks juba mõnda aega Sirpi peatoimetanud Indreku noorem vend Kaarel kätte ja riivas oma lehe (Sirbi trükiarv teadupärast ju ligi kaks ja pool korda väiksem kui Videvikul!) kolumnikeses otsesõnu nii nädalalehte Videvik kui ka selle lehe peatoimetajat. Kas on põhjus selles, et Sirbi juhtkirjad üksnes enda kui peatoimetaja täis kirjutada jätnud Kaarel vaevleb ainetepuuduses või võttis ta Videviku ja tema tegijat kõrgivõitu toonis surkida selle tagamõttega, et Videviku tähtsusetusest või madalusest (va penskarite leht ju, fuihh!) kaudepidi mõista andes ennast, s.t tarka ja tähtsat tuhandete lemmikut Kaarlit eeskätt iseenda, aga paratamatult ka oma lehe lugejate silmis kõrgemaks kergitada? See pole väga eksaktselt, täpselt eritletav. Fakt jääb aga faktiks ja tõik tõigaks: Sirbi eelmisele peatoimetajale (kes oma elitaarsustaotlustega muutis Sirbi ilmselt üheks kõige igavamaks leheks kui mitte terves euroliidus, siis Eestis kindlasti) ei jäänud tagasihoidlik Videvik ja tema peatoimetaja mitte millegagi ei silmi ega hambusse. Pruukis aga Kaarlil Sirbi toimetajaks saada, kui juba ongi Videvik ja tema peategija tal nõnda kangesti hinge peal, et mitte kohe ei saa teda oma lehes torkimata jätta. Paraku on nendes kirjades ning tõdemustes, mis raamatute raamatusse kuuluvad, juba ammust aega teatud kinnitada: kes ise ennast ülendab, seda alandatakse. Ning samas pole sugugi kindel (ei pühakirja ega elu enese põhjal ammugi mitte), kas vastupidine ka paika peab. Seega siis: kui Kaarel ennast alandaks, kas ta saaks seeläbi ülendatud? Kaarlike pole kaotanud veel lootust kõiktarkuse puust maitsta, ilmselt on ta tõele enesele jälile jõudmas, sest miks ta muidu on võtnud nõuks teha oma lehes katset teisi alandada? Või on hoopis põhjus tema hingekest vaevavas alaväärsuskompleksis, mis ajendab teda, vaesekest, püüdma igal võimatul ja sobimatul viisil tõestada, et hoolimata süstemaatilise hariduse ja seda tõendava kõrgkoolidiplomi puudumisest on ta siiski kõigiti kõva tegijapoiss ning oskab-tahab-teab-söandab vähemasti kellelegi Tammele ja tema Videvikukesele nende kohta ühiskonnas kätte näidata. ANTS TAMME |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||