|
||||
Nr 36 (785) Neljapäev, 5. oktoober 2006 |
||||
|
Arhiiv |
Üksikisikute tulude maksustamine on viimasel ajal ikka ja jälle meil kõne- ja mõtlemisaineks tõusmas. Sellele probleemide puntrale mõeldakse eriti pingsalt riigieelarve kokkuseadmise ajal ning parlamendivalimiste eel, kui erakonnad oma platvorme ehitavad. Ikka selles vaimus, et “iga euroopaliku, tsiviliseeritud ja sotsiaalseid väärtusi hindava riigi tunnus on seal kehtestatud astmeline ehk progresseeruv tulumaks” või et “üksnes riigi osa järkjärguline vähendamine, s.t maksude vähendamine on meie jätkuva arengu võti”... Tõde on kuskil vahepeal, sest päevselge on, et päris ilma maksudeta riik ju toimida ei saa. Sest kust siis võtta raha koolide ülalpidamiseks, politsei ning päästetalituste tegevuse tagamiseks, vajaliku haldusaparaadi ülalpidamiseks jms. Praegugi näib siinkirjutaja meelest juba olevat ületatud see piir, millest madalamale meie üldist tulumaksutaset enam poleks mõttekas langetada — riigieelarvesse kirjutatavad tulusummad on kehtiva 22-protsendilise maksumäära puhul ikkagi ebapiisavad, kuigi absoluutarvudes on nood tulusummad üpriski suured, mullustestki hulga kopsakamad, ent ebapiisavad ometigi. Sest kust võtab peaminister selle kalju- kindla tõekspidamise, et paari aasta taguse 26 või 25 protsendi puhul lööks meie majandus edaspidi kidunema ning paigal tammuma? Võib-olla oleks just ülemäära kiire maksualanduse vältimine see tee või hoob, mis väldiks või vähemasti pidurdaks meie aina fataalsemalt jätkuvat inflatsiooni? Toosama inflatsioon on aga see põhjus, miks meid euroliidu ühisrahale eurole üle minna ei lubata. Vahepeal ütlesin mul külas olnud kolleegile Soomest, Orimattilan Sanomate omanikule ja väljaandjale Kullervo Hakamale: meie areng siin Eestis on nii kiire, et meid ei võeta seepärast eurolegi. Siin on kuskil kindla peale mingi loogiline viga või vähemasti vastuolu: kiiresti arenev, edukas riik ei kõlba oma nobeda majandusedu pärast Euroopa ühisrahale! Kui aga püüda sügavamalt järele mõelda, siis näikse siin oma ankurlik tugev iva sees olevat — ikka selle taga, et liiga kõrge inflatsiooniprotsendi pärast meie riiki eurole ei lubata. Sest liiga kiire majanduskasv, mis toob enamasti — ja meil Eestis ju asjalood täpselt nõnda ongi! — kaasa sotsiaalala tagaplaanile virelema jäämise. Teame ju olukorda meie koolides (õpetajate palk poole väiksem, kui korralikus, jätkusuutlikus riigis olema peaks), madalad õdede-sanitaride palgad, millega, kuripatt küll, on enamasti kaasnenud priiskavalt-ebaeetiliselt kõrged haiglajuhtide palgad. Ka on kogu riigi infrastruktuuri ühe kindla osa moodustavast ja seda ka ise teenindavast süsteemist (nagu näiteks Eesti Post) lastud kujuneda luksuslikult kõrgepalgaliste juhtidega, aga äärmiselt madalapalgaliste reatöötajatega kohmakas ametkond, kus töö kvaliteet järjest viletsamaks jääb. Pealegi lisab oma osa elukalliduse tõusule seegi, et riiklik suurettevõte Eesti Post, mis peaks võimalikult odavasti riigi teisi ametkondi ja elanikke teenindama, sellega meie üldisele progressile kaasa aidates, on häälestatud hoopis nõnda, et ta on pandud aastas kümneid (kuuldavasti kaugelt üle neljakümne!) miljoneid kasumit teenima. Nõnda et mõelgem siis meie oma valitsuse ja koalitsioonierakonnajuhtide eest, mis on meie riigile parem — kas pikk ja pidev, jätkusuutlik areng sotsiaalselt tasakaalustatud riigis, kus invaliididki mingil moel toime tuleksid (meil nad lausa virelevad, sest nende pensionid on ju märksa väiksemad kui keskmine vanaduspension), kus on tagatud kättesaadav haridus ja huviharidus ning euroopalik arstiabi jne, või kiratsev elu kiirkihistuvas banaanivabariigikeses. Praeguste valitsejate (Ansip jt) meelest peame aga oma riigi majandust kannustama tulumaksualanduse kunstliku dopinguga, millega kaasnevad aina valglinnastuv Tallinna ümbrus, tühjenevad Eesti külad kunagises eriti jõukalt õitsvas Lõuna-Eestis, aina keskmisest kuupalgast allapoole jääv keskmine pension, kallinev haridus ja elitaaristuv kultuur, vähestest veidrikest friikide osaks jääv rahvakultuur, aina suurenev sissevedu ja vähenev väljavedu, teaduse mahajäämus... Siinkirjutaja arvab koos paljude eakamate kolleegide ning arvukate lugejatega, et oleks juba aeg lõpetada üheülbaliselt reformierakondlikult ülistatav, majandusele hukatusliku dopinguna mõjuv ettevõtete tulumaksuvabastus. Seesugune hukatuslik kurss tuleks lõpetada, hr Ansip ja &! Siis näeme ehk veel helgemat homsetki. Muide, see helge homse kujundväljend on pärit Teie endise erakonna, kompartei leksikonist. Tasa sõidad, kaugemale jõuad, teab rahvasuu. Küllap nõnda on ka riigimasinaga — ei tasu teda liialt kannustada, tapame ta tulumaksu alandamise hukutava dopinguga enne ära, kui eurotsoonigi jõuaksime. ANTS TAMME |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||