|
||||
Nr 35 (784) Neljapäev, 28. september 2006 |
||||
Arhiiv |
Pensionär olla on uhke ja hää! Miks? Seepärast, et sind juba ära ei unustata, sina oled kui kork, mis igasse auku peab sobima, või kaigas, millega aeg-ajalt ikka mõne mataka saab anda. Kellele? No sellele, kellele tarvis. Linnalehes võtab Indrek Kuus sõna 25 000-kroonise keskmise kuupalga asjus, mida ta sõnaosavalt jamaks ja demagoogiaks nimetab. Edgar Savisaare tulevikuulma on analüütikud juba teostamatuks hinnanud ning ilma vängete vägisõnadeta lihtviisiliste arvutustega tõestanud, mida ja kui palju tõsta saab. See kõik ei vajaks enam ümberütlemist. Kuid too kirjatükk lõpeb südantlõhestava õhkamisega: “Aga pealinna pensionäride hääli ostab Savisaar ikka vaid 700 krooni tükk. Sedagi ainult kord aastas.” Loomulikult on pensionid väiksemad, kui nad olema peaksid. Paraku on paljud palgadki talumatult madalad. Alampalgalähedast töötasu saab peaaegu pool töötegijaist. Kõrgharidust nõudvais ameteis muuseumides, raamatukogudes, botaanikaaedades saadakse tunduvalt alla keskmise. Nii et nurisemiseks on põhjust teistelgi peale pensionäride. Aga pensionärile Tallinna elukalliduse tõusu heastamiseks makstud 700 krooni on kui malakas, millega hea äiata. Kuigi elukallidus on tõusnud kõikjal, kuigi ühekordset toetust maksavad ka teised omavalitsused, kuigi kaugeltki kõik linnapead ja maavanemad ei kuulugi Keskerakonda. Ja kuigi majandusministril ei ole pensionide ning toetustega otseselt miskit asja. Muide, pensionäride hääled ei olegi hooajakaup, mida vajadust mööda osta ja müüa saab. Kellele keegi oma hääle valimistel annab, oleneb muudest, tähtsamatest asjadest, sümpaatiatest ja antipaatiatest. Kroonide ning vanainimestega tümitamine on ammugi igavaks läinud. Härrased, mõelge midagi uut välja! IMBI JELETSKY |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||