|
||||
Nr 34 (783) Neljapäev, 21. september 2006 |
||||
|
Arhiiv |
See möödanikust pärit räige ütlemine tuli meelde läinud nädalal. Miks? Raadiost jäi kõrvu: vihkamise nädal. Meenutada oli rohkem halba kui head — viis aastat rünnakust Maailma Kaubanduskeskusele New Yorgis, viis aastat metanoolitragöödiast Pärnumaal. Ühe sotsiaalametniku tapmine, teise haavamine... Toogi kuritegu oleks jäänud olemata, kui politsei ei oleks teinud tööd põhimõttel kirjutame maale vanaisale, kui oleks vaetud, kellele relvaluba anda, kellele mitte. Aga mõtlema-tegutsema hakatakse ikka jälle alles siis, kui midagi parandamatut on juba toimunud. Kestab presidendi valimise kampaania. Kui praegu toimuvat üldse niimoodi sobib nimetada. Ärapanemise, jõhkra mõnitamisega ei ole valimistel midagi ühist. Kas mitte piiblis ei ole midagi öeldud alandamise ja ülendamise kohta? Teisi alandades ennast küll ei ülenda. Meie poliitikud näikse vastupidist uskuvat. Veelgi enam: argumentum ad hominem tundub olevat kõige kaalukam hindamiskriteerium. Inimese kõikvõimalike pattude ja patukeste otsimisest on jõutud juba paar sammu kaugemalegi — presidendikandidaatide lähedaste ja omasteni seitsmendast põlvest saadik. Hinnatakse küll vaarvanemate silmavärvi, küll ninakuju ja sellest lähtuvalt järglase presidendiks sobimist või sobimatust. Muuseas pannakse paar nätsu ka kõrvale ja igaks juhuks. “Nii rumalalt saab mõelda vaid rahvaliitlane,” ütleb Õhtuleht, kui jutt on sellest, miks Arnold Rüütli pooldajad teda mõnitada lubavad. Aga mida nad teha saavad? Sõimajaid vastu sõimata, mõnitajaid mõnitada? Ehk on asi lihtsalt selles, kui madalale keegi langeb. Riigikogu aseesimees Ene Ergma kirjutab ennast T. H. Ilvesega võrreldes: “Me mõlemad teame, et meie riigi iseseisvus tugineb mitte salajastel kokkulepetel, vaid kodanikujulgusel. Teame, et müüdavus on müüdavus ja et on asju, mida müüa ja osta pole võimalik. Me mõlemad arvame, et kõik inimesed peavad olema seaduse ees võrdsed. Me mõlemad tahame, et Eestist saaks riik, mida tuntakse kui riiki, kus elavad vabad ja väärikad inimesed.” Kõik see on ju endastmõistetav. Täiearulised kodanikud midagi muud loomulikuks pidada ei saagi. Aga üldreeglina täiearulised kodanikud pidevat kemplemist ka ei talu ja kõigile meile on tähtsad paljud muudki sündmused peale lähenevate valimiste. Esimesed öökülmad on kohati juba hambaid näidanud, kartulipealsed on mustad ning saak öeldakse mullusest palju kehvem olevat. Ja kuigi Keskerakonna juht on lubanud nelja aasta jooksul keskmise palga praegusega võrreldes rohkem kui kahekordistada, vaatab teine Eesti tulevikku mureliku pilguga. Räägitagu pealegi fantastilisest majanduskasvust, räägitagu tööjõupuudusest ja aina kasvavast keskmisest palgast — suur hulk töötegijaid saab tasu vaid pisut rohkem kui ametlik alampalk. Neil inimestel näiteks hambaarsti juurde asja ei ole. Kui selline tööealine inimene peaks proteese vajama, siis... Ainult unistuseks see jääbki. Suitsuhimuli- sed tahavad patust lahtisaamiseks Haigekassa tuge, ravikindlustuses on ju tegu solidaarsuse põhimõttega. Muidugi on paljudest pahedest hõlpsam vabaneda, kui kellegi õlg toeks antakse. Ent õige oleks solidaarsusprintsiipi rakendada ka hambaravis — ja kindlasti mitte mingi naeruväärse 150 krooni näol aastas. Selle raha eest ei ütle ükski hambaarst abivajajale enam teregi. Aga ega need oleks-võiks-jutud aita. Riigieelarve on pandud kokku. Esmakordselt suure ülelaekumisega. Ja samal ajal kavandatakse pensionieas puudeliste toetuse kärpimist, kuigi... Jah, mis neist hinnatõusudest ikka rääkida. Tuleb oma aeda harida, tunda rõõmu ilusast sügisest ja sellestki, et meie teater on ümmarguse sünnipäevani jõudnud. Ja veel paljust muust heast, mis mudamerest üle laseb vaadata. IMBI JELETSKY |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||