|
||||
Nr 30 (779) Neljapäev, 24. august 2006 |
||||
|
Arhiiv |
Suve nukker lõpp on käes. Hapukurkide tegemise aeg. Õnneks siiski mitte hapukurgihooaeg. Nii kobrutavat poliitikasuve varasemast ei meenugi. Või kui, siis ehk aastat 15 tagasi. Äsja tähistati Eesti taasiseseisvumise 15. aastapäeva. 20. august on tavaliselt olnud üsna vähese tähelepanuga. 20. Augusti Klubi on end vahel meelde tuletanud, teleris on näidatud palju kordi nähtud pilte sellest, kuidas oli, kui tulid tankid ja kui Toompeal üksmeelselt taaselustati Eesti Vabariik. Ent ei ole see meie hingekeeli kuigivõrd helisema pannud, üks tähtis päev libises teiste hoopis vähem tähtsate reas mööda üsna märkamatult, ei olnud see aastaid kalendris punane ja töövabagi. Tänavu oli teisiti. Kindlasti lisas pidulikkust, et oli ümmargu- sem tähtpäev. Kontserte, aktusi, vestlusõhtuid jagus kõikjale. Kuidas iseseisvus tuli, mida tegite, mida tundsite, kui tankid tulid, küsiti teleriekraanil paljudelt. Ei usu, et vastused tõid nende päevade õhustiku vaatajani. Või on ka sellega nõnda kui palju muuga — igaühel olid omad hirmud ja omad rõõmud. Kuigi väideti, et noil päevil oli rahvas kui tervik, seda tervikutunnet taasluua ei suutnud nüüd ükski lillepidu. On tore, et eakamate, omaaegsetes sündmustes osalenute kõrval elavad taasiseseisvumispäevale kaasa ka noored. Meie ajalugu on ju meie oma ning kes muud kui meie ise peaksime seda meeles pidama, tähtsaks tegema. Rahva võõrandumine riigist peale kõige muu sellest johtubki, et argipäevade ja homsesse tormamise rutus oleme tagasi vaatamise ja mõttepausid sootuks unustanud. Juurte otsimine ei pea ju ainult oma esivanemate lugusid tähendama, samavõrd või rohkem veel tähendab see meie kõigi ühise loo tundmist. Sestap oli üsna kummastav, kui noorte nn vabaduse laste kontserdil üks raadiomees leebelt arvas, et ega noored väga vanu asju peagi teadma. Jutt oli nimelt sellest, milline oli ENSV riigilipp. Neiud arvasid, et punane ja viisnurgaga. Eesti Vabariik ootab uut presidenti. Paratamatult on kogu suvine poliitikaelu sellega seondunud. Raadio- ja telesaade “Kas me sellist Eestit tahtsimegi” äratas ootusi. Seda kas-küsimust on korratud aastaid. Lugupeetavad poliitikud aga viskusid kire ja vihaga sõnasõtta, hetketeemad haarasid nõnda jäägitult, et see, kus olime 15 aastat tagasi, kus oleme praegu, kuhu tahame jõuda, tõsiselt jutuks ei tulnudki. Kui mitte arvestada peaministri korduvat kinnitust: varsti kuulume viie rikkaima riigi hulka. Mida tähendab rikas riik tema kodanikele? Kas nende elujärg paraneb? Kas kodutud saavad siis kodu? Kas lapsed koolist välja ei kuku? Või on põhjust rääkida keskmise inimese keskmisest rikkusest, mis punasest joonest allapoole jäänuid kübetki ei liiguta? Inimlikumat, inimeselähedasemat juttu ootasime poliitikuilt igatahes. Aga vaevalt see on valimiseelses tulevärgis mõeldav. Uue presidendi tegemine (mitte valimine) on kestnud ju mitu kuud. Ja ennekõike on see meelde tuletanud seda, et vanarahva tarkused uuemal ajal ei maksa. Vanarahvas on nimelt öelnud midagi vanasse kaevu sülitamise kohta. Et enne ei tohiks seda teha, kui uus on valmis saanud. Sülitamine on üldse üks inetu tegu. Hinge sülitamine seda enam. Ma ei tea, kui palju president Pätsi enne vaikivat ajastut nunnutati ja kätel kanti. Tema ajast kui eesti rahva kuldajast hakati rääkima vaid tänu sellele, et see aeg nõnda vägivaldselt otsa sai. Aga riigivanema (presidendi) institutsioon iseenesest nõuab lugupidamist, presidenti ei sildistata ega mõnitata. Ja see peab kehtima ka demokraatlikus riigis. Demokraatia ei tähenda ometi kõikelubatavust. Esmaspäeval astuvad kaks presidendiraha taotlejat, Ene Ergma ja Toomas Hendrik Ilves Riigikogu saalis rahvaasemike ette. Milline riigipea neist kummastki tuleks, ei oska arvata. Vähe on nad end avanud. Aga neid ei ole mõnitatud, ei vana labakinda ega külmkapiga võrreldud. Kas taluksid nemad sellist räuskamist nii väärikalt, kui Arnold Rüütel on talunud? Ei tea, oluline see polegi. Olulisem on see, et sellist psühhoterrorit tehakse. Nii madalale ei oleks Eesti poliitika langeda tohtinud. IMBI JELETSKY
|
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||