|
||||
Nr 27 (776) Neljapäev, 3. august 2006 |
||||
|
Arhiiv |
Kui gloobusel näpuga rõhtjoont elik paralleeli järgima hakata, siis selgub, et Tallinn (ning mõistagi ka Eesti) paikneb maakeral Gröönimaa lõunarannikuga ühel laiuskraadil: põhjapooluselt on jääsaarele niisama palju kilomeetreid kui Naissaarenigi... Seesugune tõdemus on esile toodud selleks, et panna mõtlema emakese looduse kõikvõimsuse üle. Sest väidetavalt süsihappegaasi pöördumatult kiire juurdetekitamise pärast aina soojeneva kliima tõttu... jahtuvat paraku ka ekvaatori juurest meieni soojust vedav Golfi hoovus. Talved siinmail (nõnda nagu viimatinegi) aina karmistuvad, suved... Kas suved ühtlasi ka külmemaks muutuvad, seda me esialgu paraku ei hooma: tänavune kevade ja sügise vaheline ajavahemik on kõike muud kui jahe. Ning jahe pole olnud teps mitte ka meelelahutuskarussellil pakutav: kõikmõeldavad suvetuurid, -kontserdid, kirikukontserdid ning vabaõhuetendused järgnevad riburada üksteisele, nõnda et vaata ja imesta. Ning nagu vooluliinil vorbitava masstoodanguga ikka, tuleb siingi maksta hoomatavat lõivu kvaliteedis. Esimest sellekohast hoiatavad kriitikakella löödi Tartus publiku ette toimetatud poolsisutu-tegevusetu-kontseptsioonitu Koidula-etenduse kohta, mis tahetud pühendada eesti teatri tekkimise 100. aastapäevale. Et ei vasta tegelikult ajaloos juhtunule ega paku haritumale teatrisõbrale kuigi palju tõsiselt võetavat... Nõndasamuti on ühishaardelt õõnsavõitu ka kolme naisstaari tähtpäevadega (Ever 75, Veski 50, Etti 25) seostatud sõnalis-muusikaline pretensioonikalt kavandatud lavakava. Aga egas kohaliku(ma)d etendamised nondest eeltoodutest oma kunstilise taseme hüplikkuselt-lünklikkuselt eriti erine. Mõnes mõttes küll erinevad, ja seda tegijate siirast püüdmisest, tõsisest tahtmisest johtuvalt. Üks seesuguseid etendusi on nn talunäitemäng, mida pakuti viimasel nädalavahetusel endise TV-ajakirjaniku ning nüüdse ärimehe Jaak Kõdari kodutalus Lilli küla tagamail Läti piiri äärses Nava talus. Jaak Kõdari kirjutatud 3-vaatuseline taluõuel etendatav näitemäng on pühendatud tema vanavanaisa Jaak Kõddari elu tippsündmusele: kodutalu mõisniku käest päriseks ostmise kontrahti sõlmimise 150. aastapäevale. Nava nõukaajal lagunenud taluehitiste asukoha juurde rajatud suvitamishoonete taha oli lõunaeestilises maastikupildis rajatud näitemängu etendamise paik, kus malbes õhtupäikeses Lilli taidlejad ning paar kutselist näitlejat (Raivo Adlas mõisahärrana ning Arvo Raimo Nava talu rentnikuna ning tulevase peremehena) Jaak Kõdari välja mõeldud lugu ette kandsid. Sealjuures ei ole põhjust lavaloo ettekandmise taseme üle kuigivõrd norida — nii taidlejad kui ka kutselised näitlejad andsid sealjuures kindlasti oma parima. Ainult et nõnda nagu minu kunagine kolleeg Eesti TV-s töötamise ajast (1966–1969) Jaak Kõdar oli oma päris suure enesekindluse ja rõhutatud omatunde poolest üpriski tuntud mees, nõndasama enese- ja oma suguvõsakeskne on ka tema näitemängust vaatajale pakutav ettekujutus talu ja Kõdarite suguvõsa algkodu ajaloost. Sealjuures on enesekesksuses mindud kogunisti nii kaugele, et kohalik põlisest saksa soost mõisaomanik on J. Kõdari käsitluses pandud lausa mööda oma renditalusid ringi sõitma ning küllaltki alandlikul moel h ä r r a Kõddarile oma maid, rabasid ja võsastikke müüa pakkuma... Jaak Kõdari talunäitemängu “Kolm risti” järgi tuleb välja, et talurentnik tegi mõisnikule justkui teene, et nõustus temalt oma (tõsi küll, esivanemate) maa rendilepingu alusel järelmaksuga päriseks ostma... Ülemäära idealiseeritud muidugi on ka Nava renditalu õhustik: peretütar peibutamas oma kaunikõlaliste ja üllasisuliste luuletustega (!) mõisahärra edevat enesetunnet jms. Ajaloolisest tõest lugu pidamisest autoripoolne vaade endisse taluellu küll tunnistust ei anna, sest omaaegne talupoegade vaimne tase oli kindlasti sootuks argisem. Aga käeharjutusena (Karksi valla ja Mulgi Kultuuri Instituudi rahatoel) on Jaak Kõdari talunäitemäng mõistagi üksjagu muust elutervem nähtus meie maakultuuris, mida iseloomustab enamasti paraku vaid õlleläbu ja grillimismelu, viinakulistamisest ja autodega hunnikussesõitmisest rääkimata. Ning veel: Kilingi-Nõmmest ida ja Viljandist lõuna pool pole Eestimaal põuda ollagi, aga õhusooja ja pori piisab sealgi. ANTS TAMME |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||