|
||||
Nr 25 (774) Neljapäev, 22. juuni 2006 |
||||
|
Arhiiv |
“Tulge jaanikutulele, tulge tulda hoidemaie,” kostab taas sajanditevanune kutse. Mõneks ajaks unustame, püüame unustada kõik maised mured. Koit annab Hämarikule suud, sõnajalad õitsevad, ööbik on end laksutama unustanud... Kas see pilt just kõikjal ja kõigile nõnda kaunis ja romantiline on, ei tea ju väita. Aga võiks olla küll, eks muretsetud, küll asja eest, küll tühja-tähja pärast piike murtud ja (vaimu)mõõku ristatud on pidevalt. Nüüd võiks aja maha võtta. Mehed istuvad teleri ees ja jälgivad tundide viisi, kuis paarkümmend poissi üht palli taga ajavad, küllap daamidelegi mõnusat tegevust leidub. Võidupüha paraad on sedakorda Küdema lahel ja sealt võidutuled Eestimaa küladesse viiaksegi. Võidupüha... See kõlab ju mõjusalt. Ühele väikesele rahvale peaks suur võit sõjas, mis rahva saatuse otsustanud, oma riigi lasknud luua, see võit peaks tollele rahvale väga oluline olema, varjutama nii pööriöö ja suvealguse kui ka kõik muud kohaliku tähtsusega sündmused. Kas on? Kui esitaks miljonimängu küsimuse — kus ja millal saavutati võit, mida 23. juunil tähistame, siis — kui palju oleks õigesti vastajaid? Toimus see lahing 19.–23. juunil 1919 Põhja-Lätis Cçsise lähedal. Eesti vägi (8000 meest, 270 kuulipildujat, 37 suurtükki) saavutas võidu Landeswehri väe (6000 meest, 350 kuulipildujat, 52 suurtükki) üle. Selle lahingu mälestuspäev meie võidupüha ongi. Võib entsüklopeediast lugeda. Aga see tundub nii kauge, nii iidammune asi, et ei oska end kuidagi tollesse aega mõelda, noid sündmusi endale elutähtsaiks pidada. Kas meis on midagi väga valesti, kui Harjumäele Linda kuju juurde leinapäeva tähistama kogunevad vaid ametnikud, kes on kohustatud, ja need eakad, keda küüditamine on väga otseselt puudutanud? Kui täht- päevakõnedes räägitakse küll noorest põlvkonnast ja tulevikule mõtlemisest, kuid just noori sellel üritusel ei ole. Nemad on samal ajal lauluväljakul, kus mõne tunni pärast algab rockansambli Metallica hiigelkontsert. Kui leinapäev oleks tõesti leinapäevana teadvustatud, siis ehk oleks tol õhtul lauluväljakul olnud hoopis teised esinejad ja teised laulud. Aga kas oleks pidanudki olema? Vägisi armsaks ei tee, vägisi leinama ei pane, õigupoolest on kõigi tunnetega nõnda, et kohustada võib tegusid, mitte mõtteid. Esimesel eesti ajal olevat koolis aina korratud, et 700 aastat me olime orjad, nüüd on tulnud aeg selg sirgu ajada ja Eesti kodu ehitada. Nostalgiliselt võib rääkida kirglikust isamaa-armastusest, mida tol ajal osati kasvatada. Paraku — 50 aastat suutis midagi väga oluliselt muuta. On see halb või hea, et me end nüüd ehk rohkem suure maailma osana tunneme, et me minevikuhaavu ei taha limpsida ja rohkem tulevikule kui minevikule mõtleme? Eesti elu läheb ju edasi. Küllap praeguseks on ka need, kes 15 aastat tagasi uskusid, et kell, mis 1939. aastal seisma jäi, hakkas samast kohast uuesti käima, küllap on nemadki aru saanud, et nõnda ei ole see mitte juhtunud, ei saanudki juhtuda. Eestimaa elab 2006. aasta suvel ikkagi tänases päevas, nõnda siis lähenevate presidendivalimiste tähe all. Näppudel arvutatakse, kui palju on poolehoidjaid Toomas Hendrik Ilvesel, kui palju teiste erakondade kandidaatidel ja mis saab siis, kui Riigikogu riigijuhti valida ei suuda ning otsuse peavad langetama valijamehed. Arnold Rüütel on oma jah-sõna tuleviku tarvis andnud. On etteheitvalt peavangutajaid, on lihtsalt eakale poliitikule kaasatundjaid, on selliseid, kes sõnadega tappa tahaksid. Kõike on. Kellele presidendiraha kaela pannakse, seda näitab aeg. Näitab sedagi, mis saab mitmest muust suureks vahustatud teemast, pronkssõduristki näiteks. Muide, selle puhul tahaks küsida, mil viisil on muukeelsed osa- nud oma noortele Tõnismäe mälestussamba tähtsaks teha. On see “suure rahva” hulgas elava “väikese ahistatud rah- vakillu” ühtehoidmisest või vastupidi — suurrahva eneseteadvusest johtunud? Küllap võiksid meie analüütikud tolle nähtuse juuri otsida, midagi ehk Linda kuju juures pruukimiseks kõrva taha panna. Ent praegu on saabumas suvesüda, aasta kõige kaunim aeg. Praegu võiksime jaanikutulest midagi ka endasse jätta. On sügishallilgi ajal kergem ja rõõmsam. IMBI JELETSKY |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||