|
||||
Nr 24 (773) Neljapäev, 15. juuni 2006 |
||||
|
Arhiiv |
Juuniküüditamisest möödus 14. juunil 65 aastat. Paar nädalat tagasi Rahvusraamatukogus esinduslikul rahvusvahelisel konverentsil veendusin, et ikka veel leidub hulgaliselt inimesi, kes väida- vad, et Eesti olevat ise, vabatahtlikult heitnud end NL-i rüppe. Venemaa esindajad eesotsas presidendiga kutsuvad üles unustama ajalugu, vaatama tulevikku. Aga kuidas on võimalik unustada kuritegusid? Pole ju Eestilt vabandust palutud, presidendi ametiketti ega muud röövitud vara tagastatud. Kui astunuksime NL-i vabatahtlikult, siis miks hakati meie inimesi kibekiirelt arreteerima ja küüditama? Vastus: see kõik oli juba varakult planeeritud, muidu poleks olnud võimalik augustis 1939 Molotovi-Ribbentropi paktiga jaotatud territooriumidelt, mis ulatusid Valgest merest Musta mereni, küüditada paari aastaga ligi kaks miljonit inimest. Eestist saadeti Siberisse enam kui 10 tuhat inimest, neist ligi 80 % olid naised, lapsed ja vanurid. Küüditamismehhanism käivitati Moskvas, kus niisuguste operatsioonide läbiviimine oli väljatöötatud, igapäevane asi. Küüditatavate nimestiku koostasid kohapeal ENSV Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaat, Siseasjade Rahvakomissaritaat ja EKP, nimeliselt vastutasid nende juhid Boris Kumm, Andrei Murro ja Karl Säre. On jõutud välja selgitada paljude äraviidute saatus, kuid ikka on väga palju neid, kelle käekäik on täpselt dokumenteerimata, kelle haudu me ei tea. Üks sellistest on minu vanaonu Nigul Kaliste, kes oli 1940. aastani Riigivolikogu liige ja vallavanem. Tema nimi on raiutud Toompeal Riigikogu hoovis mälestustahvlile, kuid maetud on ta tundmatusse mulda. Nagu pärast Eesti taasiseseisvumist avalikustatud dokumentidest olen lugenud, arreteeriti ta kuu enne massilist küüditamist, 12. mail 1941, viidi Siberisse ja lasti seal maha. Arhiivis tema toimikuga tutvudes ei üllatanud ehk mitte niivõrd tema vastu tõstetud süüdistused nõukogudevastases tegevuses jne, all NKGB operatiivtöötajate Ostapitšenko ja Minski allkirjad, peal Boris Kummi märge “Kinnitan” ja allkiri, kuivõrd see, millise täpsusega kirjutati üles ja konfiskeeriti vanaonu varandus — kaks kantud ülikonda, sügis- ja talvemantel, kaks paari kantud kingi jne. Läbiotsimise korraldas seesama NKGB kohalik asjamees Minski koos sõdurite Strukovi, Voronovi ja Prussakoviga. Üllatas ka see, et vanaonu kohta on toimikus ajaleheväljalõikeid juba omaaegse Riigivoli- kogu valimistest alates. Tuleb välja, et okupandid jälgisid tulevasi ohvreid aastaid enne oma vägede sissemarssi, meie tragöödia oli Moskvas varakult ette planeeritud. Ürikutest selgub, et küüditamisplaani kinnitas NL-i julgeoleku rahvakomissari asetäitja Ivan Serov 11. oktoobril 1939, “nõukogudevastase elemendi väljaviimiseks Balti riikidest” andsid NLKP Keskkomitee ja rahvakomissaride nõukogu omapoolse direktiivi. Eestisse telliti küüditamiseks 490 trellitatud akendega loomavagunit. Une pealt äratatud perekondadele loeti ette venekeelne küüditamisotsus. Varandust lubati perekonna kohta kaasa võtta kuni 100 kilo. Arreteeritud käsutati veoautodele või küüthobustele ning relvastatud valve all algas sõit raudteejaama. Vaguneisse paigutamisel eraldati perekonnapead oma peredest ja pandi erivaguneisse. Kompartei häälekandja Pravda serveeris seda operatsiooni omal moel: “Vabatahtlikud ümberasujad Balti riikidest on suure rõõmuga asunud teele uuele kodumaale, et seal endale lahedamaid elamisvõimalusi leida…” Arreteerimisele ja küüditamisele kuulusid eeskätt Vabadussõjast osavõtnud, Kaitseliitu ja Isamaaliitu kuulunud isikud, juhtivail kohtadel töötanud ametnikud. Eesti riigijuhtidest lasti maha või hukkus vangistuses üheksa endist riigivanemat ja president Konstantin Päts. Kokku arreteeriti 61 endist ministrit, kellest enamik suri vangilaagrites või hukati Venemaa vanglates. Vallavanematest, kelle hulka kuulus ka vanaonu Nigul Kaliste, represseeriti rohkem kui pooled. Eesti ohvitserid veeti Riiga, kus rongile haagiti järele vagunid Lätis ja Leedus arreteeritud ohvitseridega, nii et rongis oli kokku umbes 1100 ohvitseri. Algas teekond Krasnojarskisse, kust nad viidi mööda Jenissei jõge Dudinka sadamasse, sealt rongiga Norilskisse töötama ehitusel, plaatina- või vasekaevandustes. Eesti 318 ohvitserist tuli sealt eluga kodumaale tagasi vaid 36 meest. Vähe sellest — sõja algul korraldatud mobilisatsiooniga viidi Eestist NL-i 33 tuhat meest, neist hukkus umbes 13 tuhat. Kokku nõudis ligi 50 aastat kestnud okupatsioon ja sellega kaasnenud genotsiid Eesti rahvalt umbes 275 tuhat ohvrit, ligi veerandi elanikkonnast. Praegune Venemaa kui NL-i õigusjärglane pole aga meie rahva ees isegi mitte vabandanud oma eelkäija kuritegude eest. 65 aastat tagasi kirjutas Marie Under: “Ikka mõtlen neile, kes siit viidi, taeva poole karjub nende äng.” Ja veel: “Meilt palju võetud / siiski meile jäi / me uhkus, au ja viha — / seiskem püstipäi.” Millal see kõik toimus? Enneminevikus, igavik tagasi? Või alles eile? PEETER MAIMIK |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||