|
||||
Nr 23 (772) Neljapäev, 8. juuni 2006 |
||||
|
Arhiiv |
Viimastel nädalatel on ajakirjandus hakanud aina tihedamini tooma järjest sügavamat muret põhjustavaid teateid juhtumitest, mil arstid on haiglates (eakaid) patsiente järjekordselt vääriti kohelnud või suisa valesti ravinud. Mõistagi on seesuguste nuriravimiste või patsientide lausa jõhkralt kohtlemiste arv kindlasti kümneid või küllap sadugi kordi õigesti ravimiste ja haigestunu abivalmilt turgutamise juhtumite arvust väiksem, ent see ei välista põrmugi vajadust seesuguste väärnähtude puhul häirekella lüüa. Sest ei kaadrinappusega ega raviraha puudumisega saa ju kuidagimoodi õigustada, et heade perearstide kõrval juhtub sedagi, et eaka abiotsija peale pahaselt turtsatatakse või ei viitsita (raatsita) talle lihtsamaidki analüüse teha. Või kuidas saaks omamoodi forge majeure’na, vääramatu jõuna tõlgendada seda, et inimesel haiglas südamelihase infarkti ei diagnoositagi ja ta ilmjõuetu ning abituna lausa südaöösel haiglauksest tänavale heidetakse, kusjuures infarkt hiljem paraku tuvastatakse... Tegijal juhtub mõndagi, aga mind teeb valvsaks, kui arstkond võtab seesugustel puhkudel sisse ringkaitse ning peatselt tehakse nii väärravitud (või suisa ravimata jäetud) patsiendile kui ka üldsusele selgeks, et teisiti polevatki tol puhul olnud mitte kuidagi võimalik talitada ning kedagi inimese ohtu seadmises või ravimata jätmises ei saavat ega tohtivat süüdistada... Viis aastat tagasi infarkti läbi teinuna lõikas see infarktihädalise eaka naisterahva abita jätmine minule eriti teravasti teadvusse. Lausa vägisi surub end taas meelde üks teine hoiatav lugu, mis minuga juhtus Keila haiglas 2001. aasta novembris. Tookord olin maakodu õues astunud kogemata mingile esimese sügislume alla peitunud kaikale. Vasakut jalalaba läbistas terav valusööst. Järgmiseks (laupäeva) hommikuks oli jalg sinakaks tõmbunud ja paistes, sellele toetuda oli täiesti võimatu. Keila haigla siis veel töötas, mind pandi kohe ratastooli ja veeretati röntgenisse. Tehti foto ning mind jäeti samasse filmi ilmutamist ootama. Jalg tulitas endiselt. Äkki aga tormas röntgenitoast välja välkuvate silmadega naisterahvas, tõukas mu ratastoolist maha, vehkis äsjailmutatud fotoga ning hüüatas: “Teil pole luumurdu ega mõragi!” Tundsin end kui ootamatult kapatäie külma vett kaela saanu. Kuidagiviisi komberdasin kirurgi kabinetti. Mul soovitati jalga kompressidega ravida... küllap minevat üle... Et jalg oli ka nädal hiljem, hoolimata kompressitamisest, väga valulik ja sinine ning paistetus polnud alanenud, pöördusin oma perearsti kaudu Magdaleena polikliinikus uuesti kirurgi poole. Pärast uue foto tegemist selgus, et mu jalas oli luu siiski mõranenud. Tegelikult tulnuks mul nädalapäevad pärast traumat lausa lamada, mina aga jätkasin “tänu” Keila haigla tohterdajatele tööl käimist, mistõttu mu vaene jalg andis käies tunda veel neli aastat pärast õnnetustki. Alles tänavu kevadel märkasin, et mul polegi enam valus vasakule jalale toetuda... Nii minu enda tagasihoidlik case vasaku jalaga kui ka kahjuks ikkagi jätkuvad teated ajakirjanduses patsientide vääriti ravimisest või vääriti kohtlemisest osutavad sellele, et peale ebapiisava raviraha napib meie meedikute hulgas kahjuks ikka enam ja enam neid, kes ei suhtu patsientidesse kui tüütutesse häirijatesse või siis pelkadesse objektidesse, kellele haigekassa finantseerimisel raviteenust osutatakse. Sest abivalmis suhtumine ning südamlik sõna ei peaks minu meelest ju kuigi palju maksma. Ja pealegi — vahest oleks haigekassale odavamgi, kui ühe- või teistsuguse väärravimise või patsiendiga (või tema esindajaga) tekkinud konflikti puhul ei kulutataks (väärtuslikku) aega ega energiat ja rahagi meedikute apsude õigustamisele ringkaitses. Elutervema, moraalsema õhkkonna ja ehk usaldusegi taastumise poole oleks siis igatahes märksa lühem ja odavam tee kui aina oma vigu või veakesi õigustades ning sellega patsienti tema tervisehädas justkui kahtluse alla seades. Nagu poleks Hippokratest ja tema tõotust olemaski olnud, ainus tõotus või jumal, mida seesugune arst tões ja vaimus teenib, on vaid tema kõrgeausus r a h a. Meditsiinis pole olukord viletsaks muutunud mitte üksnes raviraha nappuse ja aina kallinevate ravimite jms tõttu — seniarvatust kaugelt enam on siin mõjunud kaasa meedikute niruvõitu töössesuhtumine. Rahva tervis on Eestis aga kehv mis kehv. Halva tervise tõttu on Eestis 7 protsenti tööealistest lausa töövõimetud. Värske analüüsi kohaselt tuleks olukorra parandamiseks piirata alkoholi kättesaadavust ning vähendada suitsetamist. Selles valguses oli mul eriti õõvastav esmaspäeval taas raadiouudistest kuulda, kuidas ühe suurhaigla juhid nõuavad ametist lahkumise puhul s e a d u s - l i k u l t kehtestatud hüvitist, mis ulatuvat “kõigest” 18 ametipalgani... Kes või mis oleks see jõud või seadus, mis raviks tohtrid (eriti haiglajuhid) terveks rahahaigusest? ANTS TAMME |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||