|
||||
Nr 22 (771) Neljapäev, 1. juuni 2006 |
||||
Arhiiv |
Täna on rahvusvaheline lastekaitsepäev. Täna räägitakse lastest rohkem, sealhulgas kindlasti ka nende õigustest. Ja kindlasti sellest, et meil peaks hoopis rohkem lapsi olema. Statistikaameti teatel on meie rahvaarvu vähenemine aeglustunud. 1. jaanuari seisuga oli Eesti arvestuslik rahvaarv 1 344 684. Kui 2004. aastal kahanes rahvaarv negatiivse loomuliku iibe tõttu 3700 võrra, siis möödunud aasta kokkuvõtte järgi 3000 võrra. Mullu sündis 358 last enam kui 2004. aastal, nimelt 14 350, neist eestlannadel 10 236, samal ajavahemikul suri 11 298 eestlast. Statistikaameti teate järgi teame ühtlasi, et meie rahvastik vananes jätkuvalt. Aasta alguse andmete põhjal suurenes 64-aastaste osatähtsus 16,7 protsendini, kuni 14-aastaste osatähtsus vähenes 15,1 protsendini. Et kõik lastega seotu pakub huvi meile kõigile, seda teatakse kindlasti. Nii on juba nii mõnigi erakond (näiteks seni veel ametli- kult ühinemata Isamaaliit ja Res Publica) pakkunud oma pro- grammi mõtteid, mis peaksid meie lapsi rohkem kaitsma ja seeläbi muidugi Eesti iivet suurendama. Nii näiteks peaks tõstma lapsetoetust vastavalt laste arvule perekonnas, kehtestama tulumaksuvaba miinimumi alates esimesest lapsest. Mida ligemale valimistele, seda rohkem antakse mitmesuguseid laste ja peredega seotud lubadusi. Justkui oleksid seniste poliitikute asemele asunud hoopis lapsesõbralikumad! Mõned ideed on küll nii suurte pingutustega välja mõeldud, et nende mull paistab kohe lõhkevat. Võtame näiteks nn haridussamba-ettepaneku, mis peaks töötama pensionisamba eeskujul. Lapsevanemad ja vanavanemad (ilmselt ka onud ja tädid ning miks mitte lihtsalt tuttavad) maksaksid juba lapsukese sünnist alates raha haridussambasse, millele lisanduks (väljamõtlejate arvates vist proportsionaalselt sissemaksega) riigipoolne osa, ja nii moodustuks keskkooli lõpetanud lapsele edasiõppimiseks vajalik hariduskapital. Kas tõepoolest on idee autoritel mõte muuta kogu kõrgharidus tasuliseks? Seda on neilt küsitud, kusjuures vastus on ei. Kas mõtte autorid ei tea, et paljud pered, kus on mitu last, pole nendele pidevalt kuluva raha pärast võimelised ühtaegu hariduskapitali looma? Arvatavasti teavad. Ja kui nad ei taha riigi raha kasutades oma ideega veelgi rohkem suurendada vahet laste võimaluste vahel, siis on neil õigem enne ettepanekute väljakäimist need põhjalikult läbi kaaluda. On loomulik, et pere mõtleks oma igapäevast elu korraldades ka sellele, kuidas tulevikus laste edasiõppimist toetada. Seda tehakse ju praegugi ja me teame, et paljud üliõpilased teenivad kooliraha paralleelselt õppimisega. Tahtmatult seostad kavandatavat haridussammast praeguse vanemahüvitise põhimõtetega. Miks? Kui 2004. aastal jõustus seadus, mille alusel maksti emale aasta jooksul lapse sünnile eelnenud palka, siis avalik kriitika tõi välja tõiga, et toetusraha erinevus suurt palka saanud emade ning üliõpilasema või töötu vahel oli tohutu. Ekspertarvamuse järgi ei haakunud uus seadus seni kehtinud sotsiaaltoetustega ning suurendas veelgi juba niigi suurt sissetulekute erinevust. Neid arvamusi ei võetud kuulda. Selle aasta alguses jõustus aga seadusemuudatus, mis ei muutnud seni kehtinud üldisi põhimõtteid, kuigi vanemahüvitise saamise perioodi pikendati. Nüüd siis makstakse neile emadele, kes vanemahüvitise õiguse tekkimise päevale eelnenud kalendriaastal ei saanud sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu (nt mittetöötanud õppurid), senise 2200-kroonise vanemahüvitise asemel 280 krooni rohkem: 2480 krooni. Alampalgaga võrdset või sellest väiksemat tulu saanud inimestele makstakse kuupalga alammäära suurust vanemahüvitist, seega 2690 krooni asemel 3000 krooni kuus ehk 310 krooni rohkem. Hüvitise maksimaalne suurus aga tõusis koguni 1719 krooni võrra: seniselt 17 472 kroonilt 19 191 kroonile kuus. Selle aluseks võeti kolm 2004. aasta keskmist sotsiaalmaksuga maksustatud ühe kalendrikuu tulu. Kommentaarid on liigsed. Kas tulevikus otsustatakse nõnda ka haridussamba idee elluviimise korral? Mina arvan küll, et riigil ei ole õige juba laste sündimisest peale nende võimaluste vahele nii suurt kuristikku tekitada. Liiatigi pole tegu loodusõnnetusest tingitud kuristiku, vaid taas rahva arvamuse ignoreerimisega, poliitikute suvaga. See oleks järjekordne samm süvendamaks niigi suurt ainelist kihistumist võrdsete ja “kõige võrdsemate” vahel. ASSE SOOMETS |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||