|
||||
Nr 21 (770) Neljapäev, 25. mai 2006 |
||||
Arhiiv |
Möödunud nädalal pakkus avalik-õiguslik Vikerraadio oma ülemääragi rikkalikult (teiste elualade kajastamise kahjuks paraku!) muusikasaadete konveierilt pikemat jutuajamist jätskaare teeneka maalhoidja Anne Ermiga — sedapuhku seoses asjaoluga, et kõnealune ilmväsimatu muusikaaktivist pälvis hiljuti kõrge Prantsuse aumärgi — Kunstide ja Kirjanduse ordeni — prantsuse muusika tutvustamise eest Eestis. Saade oli lahe kuulata, A. Ermi pajatused vaheldusi populaarsete jumekate prantsuse laulukestega. Sellele järjekordsele eetritäitmisele polnuks mitte kui midagi ette heita, kui ainult Anne Erm poleks kõigutamatu enesekindlusega korranud oma juba mitu aastat tagasi eetrisse lansseeritud kinnisviga. Nimelt pajatas jätsuemme Anne Erm meile taas ühest oma lemmikust Yves Montandist ja tema eredalt omanäolisest laulurepertuaarist. Et kuidas kunagi sõitnud Itaaliast Pariisi andekas nooruk Ivo Montano ja saanud seal hiljem tuntuks ja peatselt maailmakuulsakski laulja Yves Montandina. Kui näiteks mina oleksin aastaid pühendunud prantsuse levimuusika ja Prantsuse menukate artistide loomingu tutvustamisele ja heietaksin eetrijuttu muuhulgas ka Yves Montandist, siis jätkunuks mul pieteeditunnet oma imetlusobjekti suhtes ikka niigi palju, et ma tema kohta tühja plära ei söandaks ajada. Sest põgusaimgi pilguheit üldkättesaadavasse teatmikku (Eesti Entsüklopeediakirjastuse “Väi- kesesse entsüklopeediasse” näiteks!) annaks mulle 783. leheküljel häbist päästvat valgustust: “Montand, Yves, õieti Ivo Livi (1921–1991), it. päritolu Pr. näitleja ja šansoonilaulja, Simone Signoret’ abikaasa...” Niisiis pole Teie kauaimetletud Ivo Montanot kunagi olemas olnudki, pr Erm. On olnud hoopis Ivo Livi. Kuigi ma pole muusikainimene, olen minagi Yves Montandi loomingu austaja, ning minu kui pedagoogi ja ajakirjaniku austava suhtumisega on kaasnenud pidev huvi ka lemmikartisti elulooseikade vastu. ANTS TAMME |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||