|
||||
Nr 21 (770) Neljapäev, 25. mai 2006 |
||||
Arhiiv |
Tänavu on kevad tulnud koos paljude jäädavate lahkumistega. Lennart Meri, Mati Unt, Edgar Valter, Voldemar Miller, Jaan Eilart... Ja kui veel kaugemale tagasi mõelda, saab pika rea Eesti kultuuris märgilise tähendusega nimesid, neid, kes enamasti “kuldsetel kuuekümnendatel” alustasid, neid eestiaegsetelt õppejõududelt hea hariduse saanuid, võõrkeeli tundvaid poisse-tüdrukuid, kelle teadmisjanu ja maailma avastamise jonn aitasid raudse eesriide kiuste laia maailma värskemaid tuuli püüda. Aastakümneid kujundasid nad Eesti elu ja mõttelugu. Meie kirjandust ja kunsti on mitutpidi vaetud, läbi kirjutatud ja analüüsitud. Viimaste kümnendite mõtteloo kohta seda väita ei saa. Kui aga ei oleks olnud noid eesti kultuuri suuri nimesid, paljude valdkondade teadlasi, kes nüüd on vanaks saanud, ära läinud, kui ei oleks olnud neid, nende suutmist ja tahtmist üle oma eriala piiride küünitada, kogu rahva mõttelaadi ja sealtkaudu ka toimimist mõjutada, ei tea, kui palju oleks Eesti siis Eesti moodi olnud, kui väga oleksimegi erinenud ühest tavalisest Vene oblastist. Õnneks on nad olemas olnud, õnneks ei ole ära läinud veel kõik, kelle suurust ja tähtsust sageli alles tagantjärele mõistma hakatakse. Veel neid on. Veel saab mõneltki küsida ja pärida, kuidas on oldud, mida tehtud, mida mõeldud. Kõigilt enam küsida ei saa, hilja juba. Ja eks aastad ole oma töö teinud, mälestused on tuhmiks kulunud, kirja pandud on aga oi kui vähe. Kunagi väga ammu küsisin Voldemar Millerilt, kelle raamatuteadmised olid lausa meresügavused, kas ta on oma kireva elu paberile pannud, tema, kes viiekümnendatel kaevuriks sunnitud ja hiljem Teaduste Akadeemia raamatukogu baltika osakonda juhatas, kellel oli nii palju tehtud, kogetud, läbi elatud. Ei veel, aega on, oli toonane vastus. Aga äkki saab aeg otsa ning ühe paljudele, võib-olla kõigile meile olulise maailma viib äramineja endaga kaasa, sest igaühel on üks temale kuuluv maailm, veidi tema enese moodi ja siiski tähtis teistelegi. Ei ole poeet asjata kirjutanud, et ainult homse jaoks on meil nägu, ja sedagi, et meie päevade lugu on meie lauludes (resp mõtetes, tegudes, kogu elatud elus), mis eilse ja tänase kaudu ka homset kujundavad. Olen vahel mõelnud, et kui meil oleksid lugeda skulptor Enn Roosi mälestused Tõnismäe pronkssõduri loomise loost, siis ehk oleksime selle hukkunuid leinava sõjamehe kuju suhtes pieteedikamad, ei nimetakski toda noore andeka eesti sportlase Jüri järgi loodud figuuri Aljoðaks, ei läheks kunstniku teost värvidega, olgu punaste, siniste või valgetega sodima, õhkulaskmisähvardustest muidugi rääkimata. Ehk ei nähtaks tolles skulptuuris siis üldse Vene okupatsiooni sümbolit ja eestlastevastase ebaõigluse põlistajat, ehk... Neid mälestusi ei ole, ei ole paljusid teisigi, mis võiksid, peaksid olemas olema. Tegelikult tahan selle jutuga koputada igaühe südamele. Mäletan — kui mu 96-aastane vanatädi, mu vanaisa õde, oli maamulda viidud, adusin äkki, et tema oli olnud mu vaarvanemate laps ja tema oli ju näinud ka oma vanavanemaid, minu vaarvaare. Aga mina ei taibanud temalt nende kohta midagi küsida. Rahva lugu, see, mida pidulikult ajalooks nimetatakse, kujuneb ju kõigi tavaliste inimeste tavaliste lugude kogusummana. On meie eneste teha, kas see on ainult sõdade ja poliitikute pundar või peegeldub selles ka kõik muu — see elu, mida me kõik päevast päeva elanud oleme. Oli muuseumipäev, on muinsuskaitsekuu. Ka need võiksid ju olla stiimuliks, sundida olnust ja olevast mõtlema ning midagi endale ja teistele olulist paberile panema. IMBI JELETSKY
|
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||