|
||||
Nr 20 (769) Neljapäev, 18. mai 2006 |
||||
Arhiiv |
Tallinnast koju Keila-Joa kanti liikudes sõidan vahel Murastest mööda. Juba aastaid tondilossina konutavat tulekahjus katuse ja vaheseinad kaotanud akendeta hoonevaret, Muraste endist mõisahoonet silmitsedes meenub taas selle kauaaegse lastekodu stiilse peahoone kurb saatus, mis paraku näikse olevat nüüdis-Eesti oludes ilmselt vägagi tüüpiline... Kunagi, 20-ndate aastate lõpul töötas Muraste lastekodu abimajandi (sisuliselt väikese riigimõisa) piimafarmis mu ema, kes oli enne seda Purila loomakasvatuskoolis õppinud. Samaaegu olnud Muraste mail vahel näha ka sealse kauaaegse kärneri Krusteini poegi Pedrot ja Ernit, kes juba siis kasutasid nimekuju Krusten. Aga ema ei pidanud Murastes kuigi kaua vastu. Ei, tegu polnud sellega, et ta oma kohustustega hakkama poleks saanud, pigem vastupidi. Muraste riigimõisa valitseja tükkinud noorele loomakasvatajale ligi, kobistanud hilisõhtutigi tüütult ukse taga, ning ema ei näinud olukorrast muud väljapääsu kui Murastest kaduda. Lelle vallas Haakla külas väikesepoolset (ühehobuse)talu pidanud eakas tädi oma põduravõitu mehega vajasid lastetu vanapaarina tallu abilist ja pärijat ning ema lapsendati ametlikus korras. Aastakümneid hiljem piisas emale Purila mõisas tegutsenud loomakasvatajate koolis õpitust sellekski, et edukalt sealse Lokuta kolhoosi peazootehniku rasket ametit pidada. Aga nüüd tagasi Murastesse. Toonane Paldiski endine arstist linnapea Jaan Mölder ostis Eesti Punaselt Ristilt (selle eesotsas oli ja on doktor Riina Kabi) lastekodulastest tühjendatud Muraste mõisahoone ja mõned teisedki sealsed suured ehitised poole miljoni krooniga, kusjuures korralik talu maksis enam. Seeaegne Harju maavanem Mait Kornet sai ilmselt meeleheaks Möldrilt kingituseks Murastesse korteri. Mõisaomanik J. Mölder aga ei avanud Murastes mingit firmat ega eratervistut, nagu ta algul oli hoobelnud, vaid jättis mõisahooned saatuse hooleks. Veelgi enam: ühel talveööl läks Muraste kaunis peahoone põlema ning püsti jäid vaid seinad, mis hoiavad söestunud tukkisid ja muud rämpsu. Süütajat (talv ju!) politsei kätte ei saanud. Jaan Mölder sai kõrgesti kindlustatud mõisahoone eest kompensatsiooniks 2,8 miljonit krooni, nagu ta Kuku Raadio saates mullu sügisel saatejuht Erkki Berendsile pajatas. Muide, kohe pärast põlengut kingiti Muraste varemed kohemaid esiteks J. Möldri eakale emale või koguni vanaemale ning seejärel veel mitmele inimesele järjest edasi — ilmselt selleks, et J. Möldrit ennast oletatava süütamise või väärtusliku hoone hävineda laskmise eest ei saaks vastutusele võtta... Jumekalt jultunud äriplaan, eks ole? Ostate poole miljoniga lossi, lasete sel maha põleda, kindlustusfirma kannab hüvitisena 2,8 miljonit teie kontokesele. Puhaskasu 2,3 miljonit. Nagu seadusevastaste finantstehingute tõttu Paldiski linnapea kohalt 1999. aasta sügisel tagasi astunud, aga endiselt linnavolikogu esimehena lahelinna valitsev J. Mölder mainitud raadiosaates avalikult möönis, kasutanud ta Muraste mahapõlemise eest saadud raha oma rallihobi finantseerimiseks ja muudeks jooksvateks kulutusteks. Ei mingit kahetsustki selle pärast, et Muraste seisab endiselt tondilossina varemeis, ega ühtki viidet, et J. Mölder ja tema järeltulijad omanikurollis kavatseksid seda üht Harjumaa kenamat mõisakompleksi korrastama hakata. Paari aasta eest tegin Harju Maavalitsuses juttu Muraste nukrast saatusest ning Jaan Möldri osast selles. Öeldi, et esitagu ma nendele kirjalik avaldus uurimismenetluse alustamiseks. Lõin käega, et mis bürokraatlikku avaldust ma ikka peaksin kirjutama – kõigile möödasõitjaile, kel silmad peas, on õnnetud Muraste varemed ning J. Möldri “sangariteod” ju näha. Kena riik see üliliberaalne Eesti – äri tehakse siin tõesti julgesti ning laias kaares, häbi tundmisest ei räägi keegi. ANTS TAMME,
|
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||