|
||||
Nr 20 (769) Neljapäev, 18. mai 2006 |
||||
Arhiiv |
Materiaalsete ja meeleliste naudingute jahtimiseks aina rohkem rahateenimisele pühendunud keskmine ja eriti noorem põlvkond ning meie riigiisakesedki on viimastel aastatel isamaalistest aadetest vähe, ütlemata vähe mõelnud. Või kui ongi, siis avalikkuse ette pole suurt midagi jõudnud, kui Tallinna Harjumäe nõlvale mullu paigaldatud tulevase vabadusmonumendi asukohta tähistav raudkivimürakas välja arvata. Pärast euroliitu jõudmist on vägagi suur osa siinsest venekeelsest seltskonnast löönud käega eesti keele õppimisele ning kodakondsuse taotlemise nõuete täitmisele. Enesekesksus ja ülbus on neil aga sedajagu suurenenud. Isegi keeleoskust nõudvatel ametikohtadel töötades pole viitsitud hädavajalikku tuhatkonda eestikeelset sõnagi selgeks saada — Andrei Eikommentaari Belõi on ju siin kõige iseloomulikum näide... Paljuräägitud ja -kirutud Tõnismäe pronkssõduri juures 9. mail toimunu tõi paraku esile kõik selle, mismoodi impeeriumimeelne (ja mitte väga õhuke) kildkond eestlastesse ning meie riigi iseseisvusesse tegelikult suhtub. Seesuguste eilsete tegelaste meelest on “mahalöömata fašistid” või koguni värdjad kõik need, kes ei käsita pronkssõdurit teretulnud vabastajana ning ei pea punajõudude toime pandud massilisi hukkamisi ning küüditamisi õiglasteks tegudeks, s.t fašistlike värdjate mahalöömiseks või karistamiseks... Piisas ju sellest, kui paar eakat meest sinimustvalgega pronkssõduri juurde astuda püüdsid, et neid eestlasi põlevi silmi provokaatoriteks ja värdjateks sõimati. “Urodõ” paraku ju otsesõnu värdjat tähendabki... Nõnda et nüüd me siis teame, mida nad meist tegelikult arvavad. Ning pole õrna lootustki, et tudisevate sõjaveteranide peatselt igavikku kadudes probleem iseenesest olemast lakkaks. Sest venemeelsete ideoloogilis-suurriiklik kasvatustöö jätkub kavakindlalt noorte hulgas — siinsed vene koolijuhid toovad õpilasi regulaarselt Tõnismäele pronksmehe manu Punaarmee ja Venemaa kui vabastaja sangarlikule minevikule austust avaldama. Mida varem pronksrelikt (kui kõrgeks ka ei arvataks sealjuures skulptor Roosi omaaegse tellitud töö kunstiväärtust) okupatsioonimuuseumi tiritakse, seda parem meile kõigile. ANTS TAMME
|
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||