|
||||
Nr 18 (767) Neljapäev, 4. mai 2006 |
||||
Arhiiv |
3. mail oli ülemaailmne ajakirjandusvabaduse päev. Sel puhul on tavaks mõtiskleda sügavamalt maailma asjadest ning nende toimumise seostest. Ning mõistagi kõneldakse sel puhul eeskätt aja kirjanikest, faktikirjanduse (Juhan Peegli tabav ütlus) eesliini sõduritest. Hukkub ju maailmas tõe ja vaba mõtte nimel totaalsete terrorirežiimide vastu heitlusse as- tuvaid ajakirjanikke veel nüüdki igal aastal kümnete kaupa. Aga egas meilgi pole need ajad ning selle aja ideoloogiakupjad veel sugugi pärisminevikuks muutunud. Raplamaa lehe Nädaline peatoimetaja Tõnis Tõnisson kirjutas möödunud nädala lõpul tabavalt: “Aastakümneid suletud ühiskonnas elanud inimene pole harjunud sellega, et kõigest räägitakse otse, et kui maas on veri, siis öeldaksegi, et näe — veri! Ja kui keegi on oksendanud, siis ei kaeta hunnikut häbelikult Pravdaga ega öelda, et oi kui hästi siin lõhnab!” Elupõlise ajakirjanikuna, omal ajal (1969. a algusest kuni 1989. a jõuludeni) peaaegu 21 aastat EKP Keskkomitee häälekandja Rahva Hääl toimetuses oma igapäevast leiba teeninud mehena tunnen mõnesugust seesmist vajadust või sundigi jagada eeskätt oma eakaaslastega ning sealhulgas ka kunagiste kolleegidega (kellest enamik veel siinpoolsuses) oma mõtteid-meenutusi nondest vastuolulistest aegadest. Ühtlasi olid need aga mu elu parimad aastad — nõnda nagu mu kolleegidelgi, kelle noorus ja keskiga langesid punavõimu viimastesse aastakümnetesse. Muide, Videvikuski on (ja mitte päris ilma siinkirjutaja osaluseta) peale minu päev päeva kõrval tööl veel kolm endist Rahva Hääle ajakirjanikku. Nende nõusoleku või soovituseta poleks siinsed read avalikkuse ette tulnudki. Uus ülemus Veidi enne 80-ndate aastate keskpaika ilmus ühel kevadtalvisel päeval RH toimetusse uus mees, kes hiljuti Moskva kõrgema parteikooli lõpetanuna maabus äsja juurdemoodustatud (kolmanda) asetoimetaja toolile. Et aga juba oma 30 aastat toimetust juhtinud Saaremäele polnud kunagi meeldinud toimetusse “ülaltpoolt”, s. t Keskkomiteest määratud tegelinskid, siis paistis see peatselt välja. Et vastne asetoimetaja oli määratud kureerima nn ideoloogiablokki (propaganda-, rahvusvahelise elu, parteielu osakond), siis saatis Saaremägi oma vastse asetäitja viseeritud artikli käsikirja punase pastakaga kirjuks parandatuna ning seesugusena täiesti trükikõlbmatuks tunnistatuna moka otsast poetatud tänitussõnade saatel tagasi. Uuele mehele oli tema koht kätte näidatud... Aga pikapeale loobus Saaremägi uue asetalitaja lausnöökimisest, sest egas Ristlaane juhitud Keskkomitee propagandaosakonna poolt määratud ning Moskvas värskeima ideoloogiakoolituse saanud K. vastu ei võinud lõppeks eriti midagi parata ju temagi, vinduvat suitsetaja kopsuvähki põdenud, pensioniikka jõudev sõjaveteran... Aga uus asetoimetaja ei jäänud RH toimetusse aastakski. K. maabus EKP Keskkomitee instruktori ametipostile. Mõne nädala pärast, kui telefonitsi mingi asja tõttu kontaktis olime, küsis ta minult ülemuslikul toonil: “Kas Mõttus andis sulle litaka edasi, nagu ma tal käskisin — sul oli ühes fotoallkirjas faktiviga sisse jäänud!” Kohmetusin, jäin mõttesse. Mõne aja eest oli mind edutatud rahvusvahelise elu osakonna juhatajaks, kuigi mul polnud “vaimuliku seminari” ehk teisisõnu — parteikooli haridust. Olin vaid tühipaljas eesti filoloog, keda peatoimetaja Saaremägi mingil põhjusel oli riskinud edutada. Tõsi küll, eelnevalt olin mõnetist tähelepanu pälvinud rahvusvahelise elu sündmusi käsitlenud kirjutistega ühes ajakirjas. Aga et mul parteikooli diplomit polnud, ei arvatud mind mõistagi RH toimetuskolleegiumi liikmeks. Omapärane (?) kaadripoliitika Aastakese pärast suunati karjerist K. Moskvasse NLKP Keskkomiteesse stažeerima. Kusjuures perekondki liikus talle impeeriumilinna järele. Lastele määratud riigi (partei) kulul veel järeleaitamisõpetajadki, kes neile kiirkorras vene keelt utsitanud. Moskooviasse karjäärikannuseid teritama jäi K. umbes poolteiseks aastaks. Vahepeal ma temast suurt midagi ei kuulnud. Ühel korral juhtusin Mustamäel juttu ajama majanaabri, jaapani keelest kümneid raamatuid tõlkinud Agu Sisaski pool, kui K. parasjagu talle Moskvast helistas. Kuidaslähebmisuudist-laadis pärimiste vahepeal lasksin Agul ka omalt poolt K-d tervitada, aga Agu hakkas kohe lausa heitunult käega vehkima ja mind vaigistama. Sellest adusin alateadlikult, et küllap Agu häbenes K. ees minuga läbi- käimist — ilmselt oli K. talle mustavalt-alavääristavalt minust kõnelnud. Keskkomitees oli minu edutamisotsuse puhul Saaremäelt otsesõnu päritud: “Omapärane kaadripoliitika teil, sm Saaremägi. Määrate kellegi Tamme osakonnajuhatajaks, samal ajal aga jätate tema otsealluvusse Leningradi kõrgema parteikooli haridusega ja veel Moskvas kaheaastased filmistsenaristide kursused lõpetanu. Me ei mõista, mis ideoloogiataset sa niimoodi oodata saad?” Ent Saaremägi, terane ja oma aja kohta vägagi õiglane mees, pani kõrgetel oponentidel kindlal toonil suu kinni: “Toimetuses on ju kõigile ammu selge, et see parteikooli haridusega filmistsenarist on juhmivõitu, aga Tamme kohta seda veel päris kindlalt väita ei saa...” Diplomaat Ungarist Stagnaaegses toimetusetöös veeresid kuud ja aastad. Minagi harjusin pikapeale lausa kolmikskisofreenilise vaimuseisundiga tollases ajakirjanduses: mõtle- sid ühel moel, kirjutasid teisel viisil, aga rääkisid kolleegidega kolmandat moodi. Egas kõiki saanud usaldada, sest alles pärast taasiseseisvumist sain teada, kes oli olnud aastaid KGB silm ja kõrv RH-s: infoosakonna juhataja, hilisem asetoimetaja ning Eesti Raadio direktor T. Peatoimetaja Saaremägi sängitasime Metsakalmistu liiva sisse varsti pärast mehe 60-seks saamist. Pärast mõnekuulist omapead läbiajamist (asetalitajad viseerisid lehte kordamööda, kusjuures teravamaid ja kergesti adutava alltekstiga kirjutisi ei lastud üldse ilmuda ning seeläbi meie esipäevaleht tömbistus murettekitavalt) sai teatavaks, et RH uueks peatoimetajaks on määratud EKP Keskkomitee välisosakonna juhataja kohalt enne pikemalt Ungaris NSV Liidu saatkonnas II sekretärina teeninud Toming. Soliidse käitumise ja ümmarguse jutuga Toming alustas fotode valiku parandamisest lehes. Eks ta ju adunud, et käsulaudu tuleb kohe-kohe klõbistama hakata, ning fotode ja nende allkirjade taseme tõstmisega seonduv oli talle esiotsa jõukohasem. Minu rahvusvahelise elu sektori töö elavnes aga märgatavalt — seniste Moskva lehtede tõlgete, TASS-i ja APN-i fotode ning kommentaaride ja telegrammide trükkivalimise kõrval tuli hakata toimetama iga päev tellitavaid-avaldatavaid umbes 2400 täheruumi pikkusi väliskommentaare. Kommenteerisid Hazak, Põder, Raudsepp, Vilo, Mälk jt. Oli meeldiv ja tark seltskond, pidev lävimine sellega arendas ennastki ning on hea meenutada seniajanigi. Meenub, et ühel korral nädalas ja vajadusel tihedaminigi Ajakirjandusmaja 5. korrusel (see oli RH päralt) peatoimetaja kabinetti kogunenud nn kolleegium oli Tominga ajal üpris demokraatlik. Peatoimetaja kõrval võtsid alati istet vastutav sekretär (praegu Videvikuski samu asju ajav Guido Mätlik) ning toimetaja asetäitjad, teised olid pika laua ääres tagapool. Toming elas mõne kuuga oma töhe sisse, kuigi ta kippus artikleid kärpima kuidagi mehaaniliselt, mis tekitas mõttearenduse käigus loogilisi “jõnkse”. Ehkki ideoloogilised “kruvid” pöörati pidevalt koomale (venestaja Karl Vaino valitsemisaeg ju!), polnud õhkkond toimetuses laita. Siis aga otsustas Ristlaan ja Co, et Tomingat on vaja ETA-t (Eesti Telegraafiagentuuri) juhtima... Venekeelne troonikõne K. oli pärast pooltteist aastat Moskvas stažeerimist ideoloogiasekretär Ristlaane (ainu)valitsemise all Tallinnas propaganda- ja agitatsiooniosakonda juhatanud. Üks K. kunagisi kolleege Inturisti päevilt oli vahetevahel K-ga Viru hotellis lõunati grill-liha mekkimas käinud. Kord oli K. oma sõbrale poetanud: praegu ma veel saan niimoodi sinuga omavahel kohtuda, aga varsti edutatakse mind märksa kõrgemale ametikohale ja siis me ei saa paraku enam suhelda... Pole raske taibata, et karjerist K. unistas Ristlaane enda posti ülevõtmisest. Paraku ei läinud mehikese unistus täide ja kord helistas grill-lihamees ühele meist, et RH uue peatoimetaja nimi olevat ... K. Mina olin esiotsa rahulgi — tundsin K-d veidi, olles tema vanema venna V-ga Rapla keskkooli internaadis ühes toas elanud. V-st mäletan, et ta õppis fanaatiliselt inglise keelt, hiljem nakatus õemehe Singi kaudu UFO-haigusesse ning lõpetas TPI. K. isa oli kuskil Keava kandis agronoom, kusjuures ema pidi laste eest peaaegu üksinda hoolt kand- ma, sest vana K. olevat tihtilugu viinuskit manustanud ja naisigi taga ajanud. Iseseisvusaja saabudes sai V-st kogunisti fanaatiline po- liitik: praegu on ta koguni Eesti Iseseisvuspartei esimees. Veider, et V. poliitiline suunitlus on sootuks vastupidine suunale, mida punaimpeeriumi teener K. tattipritsivi sui aastaid järgis. Rahastamaks oma erakonna perspektiivitut tegevust euroliidu vastu võitlemisel, müüs V. viimases hädas ära oma toreda maakodu Keila vallas. Ajakirjandusringkondade mälestusväärseim ebasündmus stagnaajal oli K. venekeelne pikk troonikõne RH toimetusele, kui EKP Keskkomitee venelasest sekretär ta ametisse pühitses. Kolleegiumi koosolekudki said ülbelt enesekindla ja alluvaid alatasa alavääristava kupja ajal mõnetise korrastatuse: toimetaja ees laua ääres võisid aset võtta vaid kolleegiumi liikmed; lihtosakonnajuhatajad (umbes pooled) pidid istuma seina ääres toolidel ja vastama vaid pealiku küsimustele. Kuigi oli alanud perestroika, siin-seal lehvisid juba sinimustvalged, aga K. iseteadev kupjalik olek aina süvenes. Perestroikast ja Eesti iseseisvumisilmingutest sai paadunud punakubjas K. aru omamoodi, korrates sageli nii koosolekutel kui ka kuluaarides: “Kommunismiehitamine on protsess, seltsimehed. See ei kulge alati ühesuguse eduga, esineb ka tagasilangusi...” Kord oli K. toimetusest paar päeva eemal ja teda asendas asetoimetaja Siim Kallas. Esitasin Kallasele lehtepanekuks pikema intervjuu Rootsi poliitiku, varstise peaministri Carl Bildtiga, kes oli Eesti poliitoludega tutvumiseks ka toimetusest läbi astunud ja kellega mul oli õnnestunud teda Harry Õnnise toodud Saaremaa õllega kostitades juttu ajada. Kallas heitis mulle silmanurgast vilksamisi imestava pilgu, kui talle Rootsi külalisega tehtud intervjuu andsin. Järgmises numbris oligi intervjuu koos fotoga sees. K. aga torises: milleks meil seda oli vaja avaldada? Ära aja pada, Ants Ühel koosolekul K. juures sekkusin ühe omapoolse repliigiga toimetuskolleegiumi käiku. Vastulöök oli terav: “Ära aja pada, Ants, ära sega. Meie arutame siin tõsiseid ja tähtsaid küsimusi, ja sina...” Seepeale ütlesin: “Kui sa arvad, et ma siin üksnes pada ajan, siis pole mul siin mitte midagi teha,” ning väljusin. K. heitis mulle järele: “Võid üldse mitte tulla.” Koosoleku lõpedes tiirles minu otsene ülemus asetoimetaja Mõttus mu ümber nagu süte peal: “Ehhee, ütlesid sedasi, tulid niiviisi välja, jah. Ehhee, ega ta sind siia ametisse jäta, see on kindel.” Kohmasin, et no mis siis, igatahes teiste ees solvata ma ennast niisama ei lase. Ja punkt. Ja oligi punkt. Mõne päeva pärast märkasin, et ükski kolmest asetoimetajast ei andnud minu toimetatud artikleid edasi. Olin suluseisu pandud. Kulusid veel mõned kuud, kuni maabusin Sotsiaalhooldusministeeriumis ja hak- kasin Videviku ilmumist ette valmistama. Järgmisel kevadel, kui Videvik juba ilmus, kohtasin trammipeatuses Jüri Meristet, kes RH-le endiselt kaastöid tegi. Jüri silmitses mind siit ja sealt, kui jutuajamist alustasime. Kohe selgus ka tema esialgse reserveerituse põhjus: “K. räägib igal pool, et sa olevat täiesti lubjakaks ja totakaks jäänud, et sa olevat ajakirjaniku töö ohver, täies- ti vaimselt amortiseerunud. Aga sa ei olegi ju...” Hiljem ajasime Jüriga Estonia puiesteel Videviku toas tükk aega juttu. Selgus tõesti, et K. olevat tihtilugu mind tagaselja laimanud — ju siis tema kupjahing ei seedinud, et keegi oli söandanud talle astla vastu üles lüüa. Sestap oli ta otsustanud mind maatasa teha. Ju ta sai sellest siis rahuldust. Võimalusel ei jätnud K. teisigi alluvaid solvamata. Videviku praeguse asetoimetaja Imbi Jeletsky vallandas ta viimase 55-aastaseks saades päevapealt: “Mulle meeldivad nooremad naised. Oled vaba.” Imbi lahkudes käis aga RH kultuuriosakonna töö kohe alla. Aga nõnda on see ikka ja alati, kui konjunkturistlikud udutajad vabama voli saavad. Nelli Teataja väljaandja Kui minul pole praegu vaja oma tegevust Videviku käigushoidmisel häbeneda, siis K. “targal juhtimisel” vajus RH ning sellele järgnenud Eesti Sõnumite ja Sõnumilehe väljaandmine peatselt hukatuslikult sohu. Kuigi kollektiiv oli talle soovitanud RH erastada, lõi suur kubjas kiiresti vesivedelaks — see olevat liiga riskantne, tegu olevat ikkagi Keskkomitee häälekandjaga. Sestap jäidki need väljaanded turumajandusliku vabaduse tingimusis paratamatult kuivale. Karl Vaino kommunismiehitamise õpilasest K-st endast on nüüdseks saanud ühiskonna ääremaadel askeldav kolmandajärguline asjataja, kelle peamiseks tegevuseks näib olevat kokku kuivava (alla 3000) tiraažiga purukollase Nelli Teataja üllitamine. Viimane Nelli kirjutab, et pihkulöömine ei rahuldavat Inno Tähismaad, et homod nõudvat Jüri Rataselt väärilist kohtlemist, et .... ja et... Stagnaaegsest häbitust suurkupjast on saanud ajakirjanduslik saunik ja peaaegu et lõbumajapidaja. O tempora, o mores. ANTS TAMME |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||