|
||||
Nr 40 (547) Neljapäev, 11. oktoober 2001 |
||||
Arhiiv |
Harju Maavalitsuse sotsiaal- ja tervishoiuosakonna juhataja
Eero Kalberg:
(Algus Videvikus nr. 38.) Mida käegakatsutavat projektide käigus olete viimasel ajal saavutanud? Projekti SPE “Vanuritele suunatud koduteenused ja õnnetuste ennetamine” juures oli mitu osalist — kõigepealt Paunküla hooldekodu, mis alustas 1948. aasta lõpus tööd endises Paunküla mõisa härrastemajas. Hooldekodus on ligi 100 elanikku ning ühe-, kahe- ja kolmekohalised toad, samuti on majas meditsiinilise teenindamise ja hooldusruumid, saun ning raamatukogu. Hooldus-põetusteenust osutatakse vanuritele, invaliididele ja kerge vaimupuudega noortele. Aktiivsemad hoolealused teevad oma päevased toimetused ise. Projekti käigus said Paunkülas valmis katlamaja ja pesuköök, mis on suur asi, sest nüüd saame hooldekodu elanikele senisest paremaid teenuseid osutada. Paunküla hooldekodusse ostavad kohti erinevad vallad, ka eraisikud. Ütleb ju seaduski, et pered peavad eelkõige ise oma inimeste eest hoolt kandma ja alles siis, kui endal raha tõesti ei ole, tuleb mängu omavalitsus või riik. Üks koht hooldekodus maksab keskeltläbi 4–5 tuhat krooni kuus, keskmine pension aga on veidi üle 1500 krooni, seega ainult pensioniga hooldekodu kulutusi kinni maksta ei jõuaks. Oma iseloomulike iseärasustega toimivad ja arenevad meie erihooldekodud Valklas, Ravilas ja Kernus. Kuidas on lood sotsiaaltöötajate kaadriga? Nende koolitus kuulub samuti meie osakonna tööülesannete raamidesse. Tallinna Pedagoogilises Seminaris hakati 1936. aastal ette valmistama sotsiaalala töötajaid, kuid see katkes, sest nõukogude ajal ei peetud inimeste sotsiaalsete probleemidega tegelemist eriti vajalikuks. 1990. aastal alustati seminaris uuesti sotsiaalala spetsialistide ettevalmistamist, lisaks sellele valmistatakse Tallinna Pedagoogikaülikoolis ette kõrgharidusega sotsiaalala töötajaid, kes suudavad noorte, puudega inimeste ning eakate hoolekande- ja rehabilitatsiooniasutustes, avahoolduses ja sotsiaalabiosakonnas inimesi toetada, juhendada, rehabiliteerida, nõustada. Projekti raames toimus näiteks Karjaküla sotsiaalkeskuse personali ja teiste kohalike omavalitsuste sotsiaaltöötajate ja hooldustöötajate täiendkoolitus, mis viidi läbi 2-päevaste koolitusseminaridena kord kuus. Sotsiaaltöö ja teadus? Koostöö Tallinna Pedagoogikaülikooli sotsiaalteaduskonnaga on aasta-aastalt süvenenud. Näiteks võib tuua eelmainitud SPE projekti, mille käigus just koostöös Tallinna Pedagoogikaülikooliga registreerisime möödunud aasta jaanuarist kuni juunini Harju maakonnas toimunud õnnetusjuhtumeid, et saadud statistilist informatsiooni kasutada ennetustegevuse väljatöötamiseks. Õnnetusjuhtumite registreerimisel küsiti muuhulgas patsiendi elukohta, õnnetuse toimumise aega ja kohta, vigastuse liiki, nagu löök kukkumise tagajärjel, löök kokkupõrkest esemete, inimeste või loomadega, muljumine, lõikehaav, ülepingutus raskuste tõstmisel, mürgistus, põletus, külmumine jne. Laias laastus tuli välja, et paljusid õnnetusi oleks saanud vältida, kui oleks kasutatud mingeid kaitseid, kui ruumides oleksid olnud vajalikud sangad, käsipuud, millest kinni hoida, trepikesed, mida riiulitelt esemete võtmisel kasutada jne. Selgus ka see, et linnatänavad ja majad pole meil kuigi inimsõbralikud, nende rajamisel pole arvestatud sellega, et me kõik saame kord vanaks ega suuda enam kõrgetest astmetest või äärekividest üle astuda. Palju juhtub eakatel inimestel õnnetusi kirve, sae, vikati või muu tööriistaga tööd tehes. Eks tööriistadki ole meil mõnikord ajast ja arust. Uurimus näitas sedagi, et eriti rohkesti juhtub õnnetusi esimestel kevadpäevadel, kui eakad inimesed teevad endale aias liiga, sest pole pärast pikka talve harjunud füüsilise koormusega. Keila haigla näiteks teab — kui suvilates läheb töö lahti, saavad ka nemad tööd. Projekti üks eesmärke oligi teha inimestele selgeks, kuidas oma jõudu hinnata ja mitte üle pingutada. Näiteks toimusid meil uuringute järel vanuritele suunatud koolitusseminarid õnnetuste vältimiseks ja ennetamiseks. Omaette teema on perevägivald — kuidas eakaid kiusamas käiakse ja kuidas ka eakad ise omavahel arveid klaarivad. Millised on eakate ja abi-toetust vajavate harjumaalaste võimalused nii vaba aega sisukalt veeta kui ka vajadusel abi-tuge leida? Olen seisukohal, et nii eakad kui ka teatud abi-toetust vajavad Harjumaa kodanikud on täiesti normaalsed meie ühiskonna liikmed, kellele laienevad ühtlasi kõik pakutavad vaba aja veetmise ja enda huvide-hobidega tegelemise võimalused. Probleemiks võib osutuda ainult ühe või teise tegeluse kättesaadavus kas siis kõrge hinna, tervisevea pärast või transpordi puudumise tõttu. Pean siinkohal vajalikuks meelde tuletada, et meil on üle 30 rahvamaja, 50 raamatukogu, kümmekond muuseumi, mitmesuguseid koolitusasutusi, sotsiaalkeskusi ja neid tuleb järjest juurde. Ka projekti SPE “Vanuritele suunatud koduteenused ja õnnetuste ennetamine” üks osalisi oli Karjaküla sotsiaalkeskus, mis asub Keila vallas renoveeritud lastepäevakodu ruumides. Hooldekodu, turvakodu ja sotsiaalkorterid alustasid seal klientide vastuvõttu 2000. aastal. Sotsiaalkeskuse esimesel korrusel on 20 kohta vanuritele ja puuetega inimestele, hoone teisel korrusel on 15 tuba, mida kasutatakse sotsiaalkorteritena ja turvakodu tubadena. Sotsiaalkeskus on mõeldud eelkõige üksikutele vanuritele ja puuetega inimestele, perevägivalla all kannatavatele ja vanemliku hoolduseta alla 18-aastastele lastele ning vajadusel ka lapsevanematele, samuti lastekodust elluastujatele ning teistele abi vajavatele isikutele. Päevakeskus pakub toitlustamist, pesupesemist, saunateenust, arstiabi, riideabi, juristi konsultatsioone jne. Eakatele on käsitööring, toimuvad loengud ja kursused, kohtumised külalistega, laulu- ja näiteringid, korraldatakse ekskursioone. Mida SPE projekt tõestas? See on esimesi nn. europrojekte, kus Euroopa Liiduga liitujatest olid osalised Eesti ja Rumeenia, Euroopa Liidu liikmetest Soome, Rootsi ja Kreeka. Et sellistes projektides osaleda, peab ka endal raha olema, kuid peamine on ikkagi soov saada Euroopa Liidult koolitust ja projektiabi. Kogemuste vahetamine teiste riikide sotsiaaltöö spetsialistidega on väga vajalik. Me ei pea hooldustöö osas malli võtma tingimata Soomest-Rootsist. Häid mõtteid võib saada ka näiteks Kreekast, väga mõistlikke lahendusi võib leida Taanist või Hollandist. Minu eelkäija Ene Pälli südametööks oli Haiba lastekodu rajamine. See on väga hea näide, kuidas omavalitsuste vahel saavutada üksmeelt lastekodu finantseerimiseks, tema käigushoidmiseks. Muidugi on kahju, et meil lastekodusid vaja on, kuid jutt, et lastekodud võiks likvideerida ja lapsed peredesse laiali jagada, ei pea paika, sest nii riiklik kui ka perede ebastabiilsus on meil suur, hooldusasutusi on ikkagi veel tarvis isegi avahoolduse pidevale arendamisele vaatamata. Kodus hooldaminegi nõuab ju lisatööjõu palkamist ja psüühiliste erivajadustega inimeste hooldamine kodus pole meil veel kuigivõrd levinud. Sageli unustatakse ära, et on alati inimesi, kellel psüühilised kõrvalekalded süvenevad. Mõned vajavad lausa kinnihoidmist. On küll teada kõnekäänd, et iga vald peab oma abivajavate kodanikega ise hakkama saama sõltumata sellest, kas nad on vaimse või füüsilise puudega. Ka on loomulik, et sellist inimest ei peaks kuhugi kaugemale ära saatma, aga nii lihtsalt kõik ei käi. Peaaegu kõik omavalitsused on meil oma sotsiaalabikeskusi loomas ning tegemist on igas eas inimeste hooldamisega. Näiteks Kernu hooldekodu juurde rajatakse erihooldust vajavate noorte maja. Sotsiaalministeerium on ehitaja välja valinud ja kui noortemaja avame, hakkame sinna võtma noori, kes veel ise toime ei tule, kuid peaksid need oskused omandama. On ju tõesti mõistlikum paar aastat noori koolitada, selle asemel et neile hiljem aastakümneid toimetulekutoetust maksta. Teie korraldada on ka tervishoid Harjumaal… Meie osakond teeb seda koostöös kohalike omavalitsustega, erinevates omandivormides tegutsevate tervishoiuasutustega ja Harjumaa Haigekassaga. Esmatasandi arstiabi on üha enam rajatud perearstide võrgustikule. Keila, Kallavere ja Viimsi haigla koosseisus töötavad ka polikliinilised osakonnad. Maakonnas on kokku 8 kiirabibrigaadi Keila ja Kallavere haigla ning Loksa Tervisekeskuse koosseisus. Iseseisvaid ambulatoor-polikliinilisi asutusi on Harjumaal ligi 20. Koos kõrgema astme arstiabiga, mida pakub Tallinn, tuleme suhteliselt hästi toime. Kuidas suhtute haldusreformisse? Kui nüüd sügisest alates hakatakse üha rohkem rääkima omavalitsuste liitumisest ja sellest, kuidas see liitumine puudutab sotsiaalhoolduse ja tervishoiu korraldamist maakonnas, siis julgen väita, et Harjumaad see probleem eriti ei puuduta — meie sotsiaalhoolekandevõrgustik pole valdade piiridega eriti seotud. Küll on aga vaja juba eksisteerivate võrgustike koostööd tihendada, panna teenuseid käsitlev info liikuma. Igatahes olen haldusreformi pooldaja ning seisukohal, et Eestis on praegu liiga väikesed vallad. Inimene ei pea ju minema toimetulekutoetuse vormistamiseks tingimata vallamajja, seda võib teha ka arvutiside kaudu kodukohas olevast raamatukogust, koolist või lasteaiast, kus on arvutiside vallaga olemas. Näiteks Rootsis saab inimene 80 % teenustest kätte ilma riigi- või omavalitsusasutusse ise minemata, vaid avaldusi kodus või spetsiaalses “teenindustoas” täites. Küsimus ongi selles, millist teenust ja millisel tasemel pakkuda. Näiteks võib tuua siin pankade liitumise. Kas pangateenuste arv ja kättesaadavus on vähenenud pärast poolte tegutsenud pankade sulgemist? Ei ole. Samuti peaksid ka omavalitsused jõudma selleni, et tänastest vallavalitsustest (täitevkomiteedest), mis üritavad kangesti inimeste elu ise korraldada (siit isevalitsus), saaksid inimesi teenindavad valitsused — omavalitsused. Harjumaa ja infolevi? Praegu käib kiire kogu maakonna internetiseerimine, kusjuures oma panuse annavad eraettevõtted, eriti Hansapank ja Ühispank. Uusi arvuteid on antud mitmetele raamatukogudele, tervisekeskustele, turismi- ja infopunktidele, päevakeskustele. Tahaksin kiita ja tänada meie agaraid ja töökaid eakamaid inimesi, keda on igas vallas ja üle maakonna, kes on aktiivsed ise ja teevad sageli ära selle töö, mida riik ja omavalitsused ei suuda — külastavad inimesi, kellel on liikumisraskusi, korraldavad mitmesuguseid üritusi, kohtumisi, õppepäevi, seminare, ekskursioone. Prouad-härrad, kes pensionile jäävad, tahavad ju kindlasti suhelda, reisida, ja kui tervis enam-vähem korras, aega leidub ning riigi, omavalitsuste, erasektori või mittetulundusühingute kaudu on võimalused loodud, siis on ju hästi. Elu väärib aktiivset elamist ka kõrges eas. (Lõpp.) |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||