|
||||
Nr 18 (767) Neljapäev, 4. mai 2006 |
||||
Arhiiv |
Esialgu vaid jutu ilu Üks suur sündmus ja üks tähtis uudis ajab teist taga. Enamik neist nõuab nende üle mõtisklemiseks konkreetseid teadmisi. Nii on euroalaga liitumise probleemidega, riigi arengustrateegia kujundamisega, ka Eesti Raudtee taasriigistamisega, nii on samuti hiljaaegu selgunud, ettevaatust tekitava terroriohuga Eestis… Erinevalt muust tundub meist paljudele aga selge olevat, keda eelistada presidendikandidaadi kandidaadina, kuigi neil valimistel rahvas ise ei osale. Nõnda on allakirjutanulgi oma arvamus. Nimelt peaks presidendiks pürgiv isik olema eelkõige tuntud kui aastaid tunnustatud ühiskonnaelu tegelane, teadlane või kultuurimeister. See annaks meile kindlust, et presidendi ülesannetesse süvenemisel oleks ta võimeline oma tööd mõtestama, arendama, selle eest täit vastutust kandma. Mis puutub presidendikandidaadi keelteoskusse, siis reeglina valdavad niisugused inimesed võõrkeeli. Muide, ega keegi ei sünni siia ilma, võõrad keeled suus. Tahtmise korral on täies vaimujõus inimene pidevalt võimeline ka võõrkeeli juurde õppima! Niisiis eelistaksin senistest erakondade esitatud kandidaatide kandidaatidest kindlasti filoloogina luuletippu jõudnud ning iseseisvusaastatel järjekindlalt poliitikas osalenud Paul-Eerik Rummot, teadlasena kõrgelt hinnatud ning poliitikuna järjest rohkem ennast leidnud Ene Ergmat ning ilmaelus kogenud ja kõigepealt välispoliitikas suurte teadmistega Toomas Hendrik Ilvest. Et just kellestki neist kolmest riigi parim peremees saaks (on meeldiv mõelda, et president käituks riigis nagu hea peremees oma kodus), on aga seotud sunnitud valikuga mitte üksnes seni esitatud kandidaatide kandidaatide hulgast… Meest sõnast? Küll oleks ilmas tore elada, kui meid ei vaevaks mingid kahtlused. Kui oleksime kindlad, et must on must ja valge valge. Ka selles, et kui mees midagi räägib, eriti kui see mees on riigimees, siis on see tõsi. Tegelikult oleme meie, need lihtsurelikud, küllaltki naiivsed: raadios räägiti, järelikult on tõsi, leht kirjutas, tähendab, tuleb uskuda. Aga jälgides kõrgetel kohtadel kaasinimesi, oleme õppinud rohkem kahtlustama. Nii näiteks kõneldi eelmise kolmapäeva ETV Foorumis Eesti Raudtee probleemidest. Majandusministri nõunik rääkis asjade praegusest seisust ja nende lahendamise käigust. Erastamisagentuuri endine juht pidas vajalikuks viidata, et kui tõepoolest ikka nõnda on, nagu nõunik räägib, siis… Või mida arvata arutelust, et euro tulekuks Eestisse 1. jaanuaril 2008 on tarvis inflatsioon kas või kunstlikult alla suruda, alkoholi- ja tubakaaktsiis edasi lükata (loomulikult ei tohiks samas naftahind tekitada üllatusi). Kui hiljem tõusevad nimetatud kaupade hinnad korraga taevasse, siis kuidas võib meile praegu selgitada, et euro tulek ei too kaasa hindade tõusu? Kas hea peremees lepib pärismajade ehitamise asemel nn potjomkini küla tekitamisega? Õigus ühineda Miks kahtlustatakse ametiühinguid peaaegu salategevuses, kui kusagil ettevõttes või asutuses uus organisatsioon endast teada annab? Kas selleks, et töötajad oma ühingu võiksid luua, on nüüdsest tarvis ettevõtte omaniku või asutuse juhi nõusolekut? Inimesel, kes soovib astuda ametiühingusse, on õigus ilma ülemuse käest luba küsimata sellekohane avaldus esitada. Loomulik on küll see, et tööandja töötajate ühingust selle loomisel teada saaks ja seda kui koostööpartnerit tunnustaks. Ametiühing luuakse ju töötajate õiguste kaitseks, tööandjaga läbiräägitava lepingu sõlmimiseks, seega kokkuvõttes ettevõtte või asutuse töörahu kindlustamiseks. Samas ei pea ükski organisatsioon oma liikmeid kohe n-ö lauale lööma. Ametiühingute Keskliidul on tuua näiteid, kus tööandja kutsus ametiühingusse kuuluvad töötajad ükshaaval enda juurde, tehes ettepaneku kirjutada ametiühingust lahkumise avaldus. Vastasel juhul oli ähvardatud ühe teise lahkumisavalduse kirjutamise sunniga. Võib-olla hakkab tööandja nüüdsest pidevalt ka töötaja parteilist kuuluvust kontrollima? Siinkohal on paslik meenutada, et 1. mai, mida mujal endiselt töörahva pühaks peetakse, on meie kalendrites kui kevadpüha ja volbripäev. Kõik on õige: kevadpüha on see kindlasti ja naabritelt laenatud päeva ei keela ka keegi tähistada. Küll paistab, et sõna töörahvas on meie riigis püütud üldse käibelt kaotada. Aga mis sa saad parata, kui tegelikult on Eestis töörahvas siiski endiselt olemas! Ja meie majandusedu ei sõltu mitte ainult kõrgete ametnike juttudest, vaid päris ilma mingi kahtluseta töörahvastki. Kas seda rahvast peaks uue keelepruugi järgi Teiseks Eestiks kutsuma? Ei lähe läbi. Suurt hulka töörahvast oligi nende pühal kogunemas näha. Ikka selleks, et endast taas avalikult märku anda. Asse Soomets |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||