|
||||
Nr 17 (766) Neljapäev, 27. aprill 2006 |
||||
|
Arhiiv |
Dirigent Neeme Järvi saatis kirja peaminister Andrus Ansipile, juhtides tähelepanu olukorrale Eestis, muidugi rõhuga muusikaelule ja üldse kultuuripoliitikale. “Peaksime püstitama endale palju suuremaid ja kõrgemaid eesmärke kui seni,” kirjutab Neeme Järvi, avaldades kahetsust, et muusikutele makstakse madalat palka, festival “Tubin ja tema aeg” jäetakse ära jne. Tegelikult võiks samasuguseid etteheiteid teha peaaegu kõigis vaimuelu valdkondades, sest täiesti ilmselt on riigiisade tähelepanu Eesti taasiseseisvumise perioodil olnud suunatud pigem majanduslikule kui sotsiaalsele ja kultuurilisele arengule. Ometi peaks riigi eest hoolitsemine tähendama ennekõike just riigi kõigi elanike väärtustamist. Ebavõrdsust ühiskonnas ning teravat kihistumist ei saa me kuidagi eitada. Ühel pool on ärimeestest miljonärid, teisel pool inimesed, kes hädavaevu toime tulevad. Ja ometi kuuleme kinnitusi, et igaüks olevat ise oma õnne sepp, jne. Kui aga pere, kus on töökad kõrgharidusega isa ja ema, kellel on näiteks kolm-neli last, ei suuda tõusta keskklassi lähedalegi, on ilmselt nii mõndagi riigi palga- ja sotsiaalpoliitikas viltu. Kui ikka pere on majanduslikult kindlustamata, vanematel on tervisehäireid, või kui last kasvatab üksnes ema või isa, kes lisaks kõigele näeb oma last ainult varahommikul või hilisõhtul, siis on laps juba varakult tänavalaste keskuse kandidaat. Sotsioloog Aet Annist kirjutab, et esimest korda võime tõdeda, et vaeste ja rikaste vahele on tekkinud Eestis suur lõhe. Domineerima on hakanud majandusmehed, kelle meelest sotsiaalne teema on nõukogulik igand. Teenuseid ääremaal sageli ei leidu, ühissõidukite liiklus on hõre, töövõimalused piiratud. Töötegijad lähevad perede juurest Tallinna ja teistesse linnadesse ning üha rohkem välismaale, et perele elatist teenida. Juba ligi pooled 14–15-aastastest väidavad, et eelistaksid elule Eestis elu mõnes teises riigis. Aastaid oleme kuulnud väiteid, et vaesemaid ja nõrgemaid ei saavat piisavalt toetada, sest pole, mida ümber jagada. Ikka veel pole riik hakanud lähtuma põhimõttest “inimesed ennekõike”. Sotsiaaltoetused on endiselt madalad ja nende reaalväärtus langeb, mis tähendab, et ühiskonna lõhestumine jätkub. Vaesemate ja suurte perede elu on justkui tupikseisus. Kui lapsi palju, peab kõigi majutamiseks olema piisavalt ruumi, see aga tähendab kõrget üüri. Kui üür on võlgu, võib ees oodata väljatõstmine ja vara arestimine. Kohalikud omavalitsused võivad sellest kõigest isegi teadlikud olla ja püüavad tagada lastele vähemalt tasuta koolitoidu, aga õhkkond on närviline ja see mõjutab ka lapsi, nende hoiakuid ja käitumist. Õpetajatel on väga raske erinevalt riietatud, erinevalt mobiiltelefone ja muid tänapäevaseid vidinaid kasutavaid lapsi võrdselt kohelda. Kui toimetulekuraskustes perede lapsed teatrisse ja ekskursioonile kaasa ei pääse, kui nende rõivad on teiste laste omadest viletsamad, siis jääb see teistele lastele kindlasti silma, tekitab liigitamist “meieks” ja “teieks”. Vaeste perede vanemad ei ole võimelised oma lastele vajaduse korral järeleaitamistunde võtma, nii tekib regulaarne mahajäämus, mis võib lõppeda koolikohustuse mittetäitmisega. Toimetulekuraskustega pered on sageli tõrjutud seisundis, nad ei käi läbi isegi oma sugulastega, sest vaesus on pannud asjad paika — pole raha küllasõiduks ja kui peres on mikrobussitäis lapsi, siis missugused sugulased sind alati külla ootaksidki. Selliste perede lapsed mõnigi kord justkui häbenevad oma suurt peret, neid kiputakse koolis kiusama ja narrima, kui neil puuduvad mingid mänguasjad, moekad koolikotid, rõivad või jalatsid. Pedagoogid on väitnud, et paljudel noortel pole selget sihti, elatakse ühe päeva kaupa, lootusetuse ning masenduse kütkes. Hea, kui kooliski hästi läheb, muidu leitakse “sõbrad”, kes juhivad alkoholi, suitsetamise ja narkootikumide juurde. Nüüd tuleks ilmselt küsida: kuidas edasi? Jah, tõesti, tasuta asju pole olemas, kuid üht-teist tuleks riigieelarvest välja maksta — tegevuse kunsti-, laulu-, tantsu-, foto-, video-, arvuti- ja muudes huvialaringides, spordiklubides, lühemad ekskursioonid, klassiõhtud. Lapsed peavad olema üheväärsed, oodatud ja armastatud. Hiljuti kuulsime-nägime uudist, et Puiatu Erikooli kasvandikud hakkasid märatsema, mööblit ja aknaid lõhkuma. Mis selle konflikti põhjustas? Tavaliselt tekivad sellised asjad siis, kui olukord ühiskonnas on muutunud mõnede jaoks väljakannatamatuks. Politsei võib mingiks ajaks korra majja lüüa, kuid noortele on kindlasti vaja mitte kinnistes majades ja nelja seina vahel hoidmist, vaid jõukohast tööd ja õppimisvõimalusi. Omaette teemad oleksid perekeskused, laste- ja noortelaagrid, spordi- ja suhtlemistreeningud, konfliktide lahendamise kursused jne, mis tõstaksid noorte enesehinnangut. Sellised asjad oleksid riigi toel teostatavad, ühiskondlikus korras ja rahalise katteta kõike lõpuni viia pole võimalik. Sotsioloogide hinnangul on Eestis inimeste lülitatus ühiskonda nõrk, enamik ei kuulu ühtegi erakonda ega ametiühingusse, vähenenud on huvi poliitika vastu, edu mõõdupuuks peetakse raha, rahvusriiklus on hakanud hajuma. PEETER MAIMIK |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||