|
||||
Nr 16 (765) Neljapäev, 20. aprill 2006 |
||||
|
Arhiiv |
Ülestõusmispühad on möödas. Toonekurg Jaak on lõunamaalt tagasi, Tooni ka neil päevil oodata. Loodetavasti on Laeva-mail konnadki talvepeidust väljas, nii et pikalt teelt tulijad saavad kõhud täis. Lumikellukesed õitsevad ja pajudel on tibud. Kevad on ärkamise aeg, talvetaak jääb seljataha. Kui jääb... sest sel aastal tuleb kevad teisiti, tuleb poriloopimise, ämbrite kolina ja luukeredega. Ees on ju presidendi valimised ning küsimus, kellest saab tulevane “rahva isa”, hoiab poliitikute meeli ärevil. Uuringufirmad uurivad, keda-mida rahvas tahab. Ühed on küsitlenud 100 inimest, teised rohkem, kolmandad uurinud tervelt 500 inimese arvamust, ning selle põhjal on julgust järeldada rahva soove ja eelistusi. Erakonnad on valinud oma peibutuspardid, tervenisti 12 nime on teada, kuigi “Eestile on kombeks üks president korraga”. On muidugi mõni (kas lapsemeelne, tulevaste valijate moosija või lihtsalt ülbur), kes õigel ajal oma õiget nägu näitas. Sest kui sa sel ajal, kui vähemalt pooled töötegijaist saavad miinimumpalka, kurdad, et riigikogulaste hüved (palk peaaegu 10 miinimumpalka + esindustasu) olevat liiga napid, peaks igale valijamehele, olgu Toompealt või “põllult”, olema selge, et see ei sünni mitte, seesugune mees mõtleb eeskätt oma rahakoti peale, mitte riigi asjadele. Kaua on räägitud kord kurjalt, kord kurvalt, et presidendi peaks valima rahvas. Lugejakirjad, kus tulevast riigipead kuvatakse, kinnitavad paraku seda, et toda ideaalide imemeest ei ole siia halli taeva alla veel sündinudki. On rõhutatud, et “riik ei vaja isikupäratut halli kuju”, ei ka “petist, kes lubab olla kogu rahva president, ent kaldub mõne erakonna poole”, oodatakse, et president peaks suutma “meie rahvuse elutahte taastada, hariduspoliitikat täiustada ning loodushoidu tõhustada”. Mõistagi võiks küsida, miks arvaja arvab, et meie rahvuse elutahe on kadunud, ent see nüüd selleks, kodukootud filosoofe ja poliitikauurijaid on ikka leidunud. “Mädchen für alles” ideaal on ju kena küll, kuid vahel oleks kasulik Eesti Vabariigi põhiseadust lugeda, jääksid ära nii liigsed illusioonid kui pretensioonid. Need, kes arutlevad, kas väliseestlasest tohib Eesti president saada, teaksid siis, et selgesõnaliselt on öeldud: “Vabariigi presidendi kandidaadiks võib seada sünnilt Eesti kodaniku, kes on vähemalt nelikümmend aastat vana.” Sünnilt Eesti kodanik on teatavasti see, kelle vanemaist vähemalt ühel on Eesti Vabariigi kodakondsus, sünnikoht rolli ei mängi. Meenub president Pätsi pojapoja Matti Pätsi jutt. Tema ütles: “Kui uskuda rääkijaid, on pool eesti rahvast lapsena mu vanaisa põlvel istunud.” Eks mõnes mõttes sellise lapsi põlvel hoidva vanaisa rolli meie põhiseadus presidendile määranud ongi. Eesti Vabariigi põhiseaduse V peatükk sõnastab presidendi ülesanded ja kohustused täpselt, 20 punkti hulgast annavad vaid paar mõningase võimaluse midagi suunata, kujundada, muuta. § 78: 1 – president annab seadlusi 6 – kuulutab välja seadused 8 – algatab põhiseaduse muutmise Niisiis on riigi elu sisulise suunamise ja kujundamise võimalused minimaalsed, sõltub muidugi riigipea huvisuundadest, kui palju ta põhiseadusest üle ja mööda minnes midagi määravat teha suudab. Peale paraadide vastuvõtmise, autasude andmise ning tähtpäevakõnede pidamise muidugi. Et see siiski võimalik on, kinnitab nii lahkunud presidendi Lennart Meri kui ka Arnold Rüütli tegevus, omal kombel on ju mõlemad etteantud ahtaid piire avardanud. Küllap oodatakse seda järgmiseltki, valitagu ta siis Toompea koridorides või valijameeste suures saalis. Ja päris kindlasti ei ole põhjust kedagi kandidaatidest petiseks nimetada. Petised on mujal. Ja et neid vähe ei ole, seda kinnitab elu. Kohtunik jäi altkäemaksu küsimisega vahele. Kas küsis liiga palju? Kui oleks väiksema nutsuga leppinud... Kas küsis esimest korda või tegi sellega vea, et küsis, ei läbenud andmist oodata? Kas ta on esimene? Või on see laialt levinud praktika? Neid küsimusi on palju, mis nüüd kohtutele ja kohtunikele mõeldes tõusetuvad. Üks tõrvatilk rikub meepoti ja nüüd on kohtusüsteemi usaldusväärsus, millega ju varemgi rahul ei oldud, saanud tõsise hoobi. Andrus Ansipi juhitav valitsus sai aastaseks. Vaekausile on pandud head ja halba. Kumba rohkem sai? Ilu on vaataja silmades ning hinnang valitsusele tuleneb muidugi sellest, kas hindaja on esimesest või teisest Eestist pärit. Või õigemini — kas valitsuse toimetamised mingit huvi pakuvad või ei. Üha sagedamini kurdetakse rahva poliitikatuimust, tema ükskõiksust selle nn Eesti asja vastu. Kes need kurtjad on? Eks need, kes ise poliitikat teevad ning seeläbi selle Eesti asja kõigile oluliseks peaksid muutma. Kui seda ei suudeta (osata), tuleb peeglisse vaadata ja küsida, mis on valesti tehtud või tegemata jäetud. Ärkamise aeg looduses võiks tähendada ärkamist, näoga rahva poole pöördumist ka poliitikas. IMBI JELETSKY |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||