|
||||
Nr 15 (764) Neljapäev, 13. aprill 2006 |
||||
|
Arhiiv |
Nüüdseks on meil, pensionäridel, ilmselt kõigil juba teada, kui palju kuupension ehk puhkepajuk siis tegelikult aprillikuust suurenes. Enamasti on lisandunud kolme- ja neljasaja krooni vahel, mõnel pisut enamgi. Olles rahul valitsuskoalitsiooni otsusel viimase aasta vältel toimunud eaka põlvkonna materiaalse turvalisuse suurendamisega (tunnustades siin vaieldamatult Keskerakonna kindlat kurssi), ei saa me aga kuigi üheselt järeldada, et pensionäride reaalne toimetulek oleks eriti oluliselt paranenud: eakate elutaset kisuvad ju kümnete niitidega alla kõikvõimalikud üksteisele järgnevad hinnatõusud, mis puudutavad eeskätt igapäevaseid toiduaineid, kommunaalteenuseid ja ravimeid. Kanaari saartele või Pärnusse meelt lahutama ei pea tingimata minema, aga piima-leiba ja ravimeid peame pidevalt ostma... Kas eelöeldut silmas pidades tuleks mõelda, et eaka põlvkonna käekäik oleneb otseselt üksnes nende kroonide arvust, mis igal kuul meie kontole kantakse? See pole päriselt nõnda — nii mõndagi saaksid pensionärid ise kas omaette, grupiti või siis suuremate pensionäriühenduste või heategevusorganisatsioonide kaudu tegutsedes oma eakaaslaste hüvanguks ära teha ka vabatahtliku (heategevusliku) töö korras. Võimalusi on siin ju palju — vähese liikumisvõimega eakaaslastele poest toidu või apteegist ravimite kättetoimetamine, põdurate vanurite abistamine igapäevaolmes, eakaaslastele meelelahutus- ning kultuuriürituste korraldamine jpm. Vastastikust vabatahtlikku abistamist, omamoodi naabrivalvet on siinkirjutaja märganud sagedamini maapiirkondades. Nii mõnigi krapsakam eakas talumemm või -taat seirab peale paari-kolme korra nädalas põduramal naabril kodus abiks käimise iga päev sedagi, kas naabrimemme korstnast täna ikka on suitsu kerkinud — ega äkki midagi muretsema panevat pole juhtunud? Meie linnapensionäridki on hakanud senisest kavakindlamalt vabatahtlikku tegevusse lülituma. Nii tegutsevad Eesti Pensionäride Liidu egiidi all mitmed huvialaringid ja nn Kolmanda Nooruse Ülikool, mis tuginevad suures ulatuses vabatahtlikule tööle. Eeskujuks tuleb meil siin aga ikkagi pidada näiteks Soomes, Inglismaal ja mitmel pool mujal välja kujunenud praktikat, et teotahtelisemad pensionärid jt ühiskonnaliikmed ootavad teinekord üpris kärsitult järjekorras, millal avaneb võimalus eakaaslaste ja ühtlasi ühiskonna heaks oma jõukohast panust anda. Ning keegi ei oota sealjuures mitte ühtki eurot või naelsterlingit — selle kaalub üles rõõm kordaläinud tööst või tegevusest ning abistatavate siirast tänust. Seesugust humaanset praktikat viljeldes süveneb ühiskonna toimimise sidusus ja vaieldamatult ka kõlbeline õhkkond. Paraku oleme pidanud pensionäride hulgas üritusi korraldades ja seltsielu edendades vahel kuulma pretensioonikat pärimist: aga mida ma selle (töö) eest saan? Ning kui talle on selgunud, et selle kaasinimestele vaieldamatult vajaliku askeldamise eest peo peale midagi ei laotagi, siis on seesugune isik tõredalt-tõrjuvalt kohmanud: egas ma ometi ilma rahata seda tegema hakka, ning ukse enda järel suureliselt kinni pannud... Seesuguste äärmiselt egoistlikult, sularahakeskselt mõtlevate isikute hulka paigutub ka Reformierakonna üks juhtfiguure, Riigikogu liige Meelis Atonen, kes nädalapäevad tagasi väljendas ajakirjanduses mõtet, et mittetulundusühingutel ja üldse vabatahtlikul tööl-tegevusel polevat ees midagi muud kui lihtsalt väljasuremine, sest r a h a selle töö jaoks ei ole. Niisugune töntsilt rahaga seostuv maailmanägemine (Reformierakond ju!) on sügavalt vastuolus nüüdis-Euroopas valitseva mõtteviisiga, mis rõhutab sotsiaalseid väärtusi. Tahes-tahtmata tuleb siin meelde ka Eesti Pensionäride Ühendus, mille etteotsa sokutati mullu suvel reformierakondlane Valdek Mikkal. Selle reformari “juhtimisel” on tegevus EPeÜ-s silmanähtavalt soikunud. Ehk oleks seal elu taaskäivitamiseks mõtet kasutada vabatahtlike panust? Ees seisavad lihavõttepühad. Süveneme piiblis kirjeldatud legendaarsetesse pärimustesse. Tavapärasest sügavamalt-tõsisemalt on kirikupühade aegu kohane mõtiskleda ka kristliku eetika ja väärtuste üle. Teadupärast on kristlikule eluvaatele ja käitumisele igiomane endast nõrgemate ning väetimate jõukohane omakasupüüdmatu abistamine. On pikemata selge, et aegade vältel inimühiskonna praktikas kõrgeimateks väärtusteks kujunenud ligimese austamine ning toetamine on vaieldamatult omane kõrgesti arenenud vaimueluga inimestele, mitte aga nendele lühinägelikult omakasu virvatulukesi jahtivatele olenditele, kes suudavad-oskavad appikutsele vastata üksnes enesekeskse pärimisega: aga mida ma selle eest saan? Mõtisklegem, eakaaslased, tegelike eluväärtuste üle! Mõelgem ligimesele enda kõrval ka siis, kui möödas on suur neljapäev, suur reede, vaikne laupäev ja ülestõusmispühad. Mõelgem i n i m e s e k s olemisele. Nüüd ja edaspidi. ANTS TAMME |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||