|
||||
Nr 13 (762) Neljapäev, 30. märts 2006 |
||||
|
Arhiiv |
Möödunud nädalal oli Tallinna Tehnikakõrgkoolis keskkonnapäev ja selle raames konverents, kuhu kogunes saalitäis rahvast — ametnikke, vabaühenduste ja loomeliitude liikmeid, keskkonnaspetsialiste, üliõpilasi. Ettekannetega esinesid ja mõttevahetuses osalesid mitmed tuntud avaliku elu tegelased –—Tallinna linnapea Jüri Ratas, Mart Port, Ülo Vooglaid, Enn Siim jne. Konverentsivajaduse kutsus esile kasvav mure meie pealinna sõna otseses mõttes plahvatusohtliku keskkonna pärast. Inimene ja tema elukeskkond on jäänud täiesti tähelepanuta. Konverentsi juhatasid MTÜ Hooliv Jätkusuutlik Tallinn esimees, keskkonnaekspert Eino Väärtnõu ja Tallinna Tehnikakõrgkooli professor Rein Einasto. Kui suur osa ettekannetest oli kantud murest mõne objekti pärast (Viru väljak, Tammsaare park, Kopli kaubajaam, Kakumäe rannik jne), siis R. Einasto vaatles probleeme laiemalt. Inimkond on jõudnud ajaloo suurima pöörde, rohelise revolutsiooni künnisele. Liberaalne turumajandus, mida viljeldakse ka Eestis, ei ole ei säästlik ega jätkusuutlik, vaid pillavale, raiskavale ületarbimisele orienteeritud, ahnitsev ja egotsentriline. See on järjest enam hävingu, loodusvarade riisumise, kultuuri ja majanduse barbaarse hävitamise tee. Vaim on jäänud vaeslapseks apla materialiseerumise ees ning massikultuur on hakanud lämmatama süvakultuuri. Kasvav elutempo, kiirenev areng on viinud ühe inimeluaja vältel nii pöördeliste muutusteni, et inimvaim ei suuda kohaneda, haigestub. Peapõhjus — kaugelt taluvuse piire ületav materiaalne ja ka vaimne reostus. Rein Einasto väitis, et Eesti viimase 15 aasta keskkonnastrateegias on kõik senised erakonnad võimu juurde saades asunud rahva teenimise asemel raha teenima. Ka praegune koalitsioonivalitsus ei taha ega suuda asuda ellu viima ökosotsiaalset turumajandust. Milline poliitiline jõud sooviks ja suudaks olukorda muuta? Räägitakse Rohelisest Erakonnast, kuid seegi ei saa olla lahendus, sest maailma võib päästa veel ehk ainult see, kui eranditult kõik poliitilised jõud asuvad ellu viima rohelist poliitikat. R. Einasto viitas Jaan Kaplinskile, kes on kirjutanud: olgem eestlased, kuid saagem indiaanlasteks, muutugem taas loo- duslähedasteks, ahistavale reklaamile ja moetrendidele allumatu- teks, lähtugem kodukandi omanäolisusest ja minevikku väärtus- tavast talupojatarkusest. Tuleb austada klassikalisi keskkonnatõdesid, tunnustada Albert Schweitzeri aukartust elu ees, samuti akadeemik Vladimir Vernadski elusaine erakordsuse käsitust. Tuleb hakata hoolivalt kujundama noosfääri ehk vaimset keskkonda, kus tunded on sageli olulisemad ja targemad kui tavamõtlemine. Vajame hingerahu, tasakaalu eneses ja enda ümber. Rein Einasto ütles, et rohelisteks mõisteteks on ka õiglus ja hoolivus — need on alussambad vabaduse ja õiguse (seadustele toetumise) kõrval, õiglusele ja hoolivusele rajati põhiseadus Eesti Vabariigi algperioodil. Vabariigi taassünnil 1991. aastal jäeti õiglus — hingekultuuri alusmõiste — põhiseaduse tugimõistetest välja, ilmselt sihiteadlikult, et erastamine võiks toimuda rahva ühisvara ärastamisena, metsavahtide seisuse kaotamisega saaks avada tee massilisele metsavargusele jne. Nii loodi süsteem, mida presidendi teadusnõukogu on nimetanud seaduslikuks, seadustega kaitstud korruptsiooniks. Nii said alguse kinnisvaraarendus, elanikkonnale eluohtlikud veod ja muu selline, mis Soomes ja lääne pool oleks võimatu, meie valitsus pole aga suuteline nõudma suuromanikelt seaduskuulekust. R. Einasto sõnutsi sunnib see, mis täna toimub meie arhitektuurilises keskkonnas, veel enam aga see, mis lähiaastateks kavandatud, järeldama, et esteetilised tõed on turumajanduse ja osavalt sõnastatud seadustega kaitstud korruptsiooni tingimustes kas tahtmatult, enamasti aga kindlasti maaomanikest kinnisvaraarendajate raske raha survel tahtlikult kõrvale jäetud. Üha sagedamini tuleb ette loodus- ja muinsuskaitseseaduste rikkumist, eriti hoonete lubatud kõrguse ületamist, kuid kõik juhtumid sumbuvad karistamatult ja kuidagi märkamatult. Samas ei leia looduslikku ja kultuurilist keskkonda kaitsvad ettepanekud, näiteks rannikuriba kaitse aktsioonid võimudelt kuigivõrd energilist heakskiitu. Olukord on ehitusreostuse suunas aina hullemaks läinud, miljööväärtuslikku elukeskkonda lammutatakse päev-päevalt ning ikka samadest, kasusaamise motiividest lähtudes. Ettekannete pikas reas leidunud konkreetsed ettepanekud võeti kokku konverentsi pöördumises: ohtlikud veosed tuleb linnast kohe välja viia, tuleb koostada sadamate arengukava, lõpetada Tallinna vanalinna ahistamine, reserveerida maa-alad parklateks äärelinnas, tõkestada rannaalade täisehitamine, suunata autovood kesklinnast välja, panna piir rohealade likvideerimisele. Rohelise, hooliva, jätkusuutlikkusele suunatud vaimsuseta pole meil ega meie järeltulevatel põlvedel tulevikku. PEETER MAIMIK |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||