|
||||
Nr 39 (546) Neljapäev, 4. oktoober 2001 |
||||
Arhiiv |
Eesti riik ja rahvas on suremas, uppumas alkoholi, narkomaaniasse, kuritegevusse ja sotsiaalsetesse nakkushaigustesse. Võim, valitsus ja Riigikogu teavad, kuid neile ei lähe see korda, tähtsam on haiglane europropaganda ja raha, mida saadakse. Riik on haige, õige on Toomas Savi loosung “Terve Eesti eest”, uus president peab olema terve Eesti president. Ehmatavalt mõjus lahkuva presidendi Lennart Meri hinnang Pärnumaa tragöödia ohvritele (vt. Eesti Päevaleht , 14. sept.). Presidendi arvates on seni surnud ohvrid ja haiglates vaevlevad haiged ise kõiges süüdi. Süüdi on niisiis ka 17 last, kelle vanematest mõlemad või üks surid. Tõeline süü lasub eesti riigil, sealhulgas ka valitsusel ja presidendil, kes on kõigel lasknud juhtuda. Salaviina valmistajate ja müüjate karistamiseks pole mõjuvaid seadusi, olemasolevad on nii leebed, et need ei pidurda kedagi, sest enamasti on töötud või vähese sissetulekuga nii müüjad kui ka ostjad. Justiitsminister M. Raskile ja tema ametkonnale on Eesti tegelik olukord mõistmatu. Põllumajandusminister ja teisedki on propageerinud puskariajamise seaduslikustamist, seegi on näide mahajäänud maa majandusest ja seadustest. Praeguste süüdlaste karistuseks saab seaduse järgi olla vaid kolm aastat vanglat, küllap advokaadid räägivad sellegi vähemaks. Demokraatia ja inimõiguste jutuvada taustal on advokaadibüroode juhtidest tulnud justiitsministrid olnud varmad looma seadusi, mis ei kaitse kodanikke. Kahtlemata on politsei ning uurijate töös puudusi, kuid nende tegevus muutub mõttetuks, kui süütegudele ei järgne karistusi või need on nii sümboolsed, et kurjategijad ilguvad politsei üle. Võiks teha statistikat, kui palju on politsei konfiskeerinud salaalkoholi, kuid karistatud on müüjaid vähe, veelgi vähem suletud müügikohti (müüakse ju ka kauplustes). Politsei on hädas konfiskeeritud kogusega, seda pole kuskile panna, pole seadusi. Alkoholi kahjulikkusest on palju räägitud, kuid valitsusest lähtuv vastupidine hoiak ja suurfirmade kasumid koos lausreklaamiga nullistavad kõik. Tartus tegutses “Turvaline Tartu”, kuid ametliku võimu vastuseisu tõttu ei olnud tulemusi. Alkoholi müüdi endiselt ka alaealistele, salaurkad töötasid edasi, politsei ei julgenud puudutada Manhattani jt. märatsevaid kliente, kes joobnuna lõhuvad bussipaviljone ja purjuspäi autot juhivad. Suur osa kõiges on meedial, mis propageerib igal sammul alkoholismi ja kõlvatust. Pärast kella kümmet õhtul on kõikides telekanalites märulifilmid, mis õpetavad kuritegevust, alkoholismi, allumatust. Ameerika ohvrite mälestamise kõrval peaksime mälestama ka oma ohvreid, protsentuaalselt on meie ohvrite arv ilmselt niisama suur kui Ameerika rahval. Peame hindama Pärnu, Tallinna ja Tartu arste, kes oma kutset austades tegid uskumatult rasket tööd, peame hindama ka Pärnu juhtide tegevust ohvrite ja orbudeks jäänud laste abistamisel, samuti inimesi, kelle info põhjal tabati süüdlased. Riigivõim ei ole ikka mõistnud, et praegusaja väärastunud tähenduses demokraatia ei ole eesmärk omaette. Tähtis on mõjuv seadusandlus, ennetav tegevus, ettenägelikkus. Oluline on tööpuuduse ja vaesuse vältimine, küllap sellele järgneb ka inimväärne elu ning vähenevad alkoholi tarvitamine, aidsi, süüfilise ja tuberkuloosi levik (nõukogude ajal olid suguhaigused ja tuberkuloos peaaegu likvideeritud). Miks küll on viin igas putkas, puhvetis ja bussijaamas? Oleme jõudnud tüüpilisse Stalini-aega, kus kõik oli samuti. On äärmiselt imestamisväärne, et klassikalisi tõdesid ei taheta meie riigis arvestada. Papagoilik Lääne matkimine on meile teinud palju kurja. Ameerika kogemus muudab kindlasti oluliselt ka Euroopa Liidu seisukohti ja arusaamu demokraatiast. Kurjategijaid tuleb karistada, on vaja seadusi ja võimalusi seaduste tegelikuks rakendamiseks. Meil see kõik puudub. Kas meie võim on suuteline veel õppima? Või ununeb kõik ja läheb ikka laulusalmi järgi “Viin, viin, viin — ikka viin”? EDUARD VÄÄRI |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||