|
||||
Nr 12 (761) Neljapäev, 23. märts 2006 |
||||
|
Arhiiv |
Lapsepõlvest mäletan vanaemalt kuuldud õpetlikku lugu sellest, kuidas kaks rikka talu perenaist omavahel elust rääkisid. Üks priske pereemand kurtnud teisele: “Küll see meie teenijatüdruk Marta on aga suure söömaga! Ta pistab kinni suure kamalutäie magedamaks leotatud soolasilku ja peaaegu pool pätsi tahket leiba. Takkapihta läheb suur kausitäis lõssiga keedetud tangusuppi... Ja kui ma annaksin, pistaks ta kindlasti kinni teisegi kausitäie tangusuppi. Kole vaadata — lausa vaeseks sööb meie talu. Aga mina ise saan tühjast-tähjast kõhu täis — lõikan paar viilu suitsuliha pannile, löön mõned munad peale, mõned viilud rukkileiba kõrvale, tass koorega kohvi ja söönud olengi.” See õpetlik vana lugu meenus mulle siis, kui Keila raamatukogu lugemislauas möödunud nädala ajalehti üle vaatasin. 13. märtsi Äripäevas torkas silma väga kõnekas kirjatükk, millel peaminister Andrus Ansipi nimi ja pilt juures. A. Ansip kiitleb ülimalt rahuloleval toonil, kui hästi praegu Eestis elatakse (kusjuures kirjatüki autor ei proovigi välistada, et seda kõike tänu tema kui pädeva peaministri ülitargale juhtimisele). Et tema, A. Ansip, tajub igal sammul Eestis inimestega vesteldes, et elu on paremaks läinud. Rohkem rahulolu, rõõmsat meelt ja uhket hoiakut on inimestesse tulnud. Lapsevankriga noori on rohkem. Kasvanud on keskmine pereliikme netosissetulek kuus. Keskmine palk on viimase viie aastaga suurenenud ligi kaks korda, 2005. aasta viimases kvartalis oli keskmine brutopalk juba 8690 ja detsembris koguni 9294 krooni. Et keskmine hinnatõus oli sel ajal vaid 19 %, saame rääkida tuntavast, 65 %-lisest reaalpalkade tõusust... Võrreldes 2000. aastaga saab keskmise palga teeninu Eestis endale oma palga eest umbes 70 % rohkem lubada. Kasvab spordiharrastajate hulk, aina rohkem inimesi soetab endale jalgratta või suusavarustuse. Järjest kerki- vad uued spordirajatised. Ka kultuuri tarbitakse rohkem. Meil on uusi kontserdisaale, meil on Kumu. Oluline on hoida seda, mis meile on edu toonud — võimalikult vähese riigipoolse sekkumisega majandussüsteem, ettevõtlust soosiv maksusüsteem. Jne. Mõistagi pole see vale, mis peaminister kirjutab. Aga see peaministri tõde on ühekülgne. Sotsioloog Iiris Pettai tõi äsja välja Eesti kihistumise struktuuri: 10 % kuulub rikkasse kõrgkihti, 59 % keskklassi ning 31 % vaesesse madalkihti. Eesti justkui enneolematust edust mõtiskledes vaatas peaminister nimme mööda sellest 31 % elanikkonnast, kelle kuusissetulek ei ületa paari tuhandet kroonigi. Viimaste elu juurde ei kuulu staadionid, ujulad ega kunstimuuseumid ja teatrid-restoranid. Vähese rahaga kodusse sündiv laps on määratud ilma jääma neljast põhiressursist: rahast, võimust, haridusest, prestiižist. Iiris Pettai hinnangul paneb neile neljale põhiressursile juurdepääsu puudumine aluse kihistumisele. Ning paraku on Eestis tehtud uuringud-küsitlused korduvalt esile toonud pahaendelised andmed: kihistumine Eestis mitte üksnes et jätkub, vaid koguni süveneb. Aga Reformierakonna esimehest peaminister A. Ansip ei suvatse seda murettekitavat tõika tunnistada. Kui Videvik palus uusaastaintervjuus A. Ansipil vastata sellekohasele küsimusele (et kas kihistumisele ei peaks Eestis siiski mingeid piire panema), siis ütles A. Ansip tõrjuvalt: tema teada kihistumist Eestis õieti polevatki ja kõik sellesuunalised väited olevat mõningate erakondade omakasupüüdlikud spekulatsioonid. Aga ega käbi kännust kaugele kukugi — Reformierakonna eelmine esimees S. Kallas väitis juba 1998. aastal, et Eestis ei esinevat üldse tõsiseid sotsiaalprobleeme... Tegelikult aga süvendab iga reformierakondliku tulumaksuvähendamise poliitika lipukirja all mööduv majandusaasta Eestis varanduslikku kihistumist ja sotsiaalset ebavõrdsust. Tulumaksu vähendamine (kusjuures ettevõtted ei maksa üldse tulumaksu ja veavad kasumit välja) üle mõistliku piiri on muutnud riigi niivõrd “õhukeseks”, et politsei ja päästeamet on juba pooleldi kaadrist tühjaks voolanud, arstiabi muutub järjest kaugemaks, hiilimisi süveneb tasuline kõrgharidus. Kõik need probleemid ei pruugi kuigivõrd korda minna rikkale (tühjavõitu kõhuga inimest mitte mõistvale) inimesele — tema palkab oma väärtusliku isiku kaitsmiseks turvamehe, paneb oma lapsed erakooli ja palkab eraarstid. Aga ülejäänud ühiskonnaliikmed? Andrus Ansip, tulge oma heaolukookonist välja, istuge Tallinnas kas või pooleks tunniks trolli või trammi ja te kohtate kindlasti ka neid elurataste vahele jäänud inimesi, kes on hommikul kodutute varjupaigast välja aetud ja otsivad ühissõidukist pisutki sooja. Andrus Ansip, küsige neilt inimestelt, kas nad ikka elavad Eestis hästi... ANTS TAMME |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||