|
||||
Nr 11 (760) Neljapäev, 16. märts 2006 |
||||
|
Arhiiv |
Aeg-ajalt tõusetub huvikeskmesse arutelu teemal, kui palju peaks olema (võiks olla) pensionäride organisatsioone. Ikka jälle küsitakse, miks neid nõnda palju on, miks on eraldi ühendus ja liit, miks on igasuguseid eakate klubisid, ringe, seltsinguid, mittetulundus- ja muid ühinguid. Lisaks on erakonnadki mesikeelsete lubadustega meelitanud pensionäre oma ridadesse ning pannud mitmesugused eakate rühmad, kojad ja koondised tegutsema. Videvikus sõna võtnud (M. Murumets, V. Kask jt) on seisukohal, et tegu on jõu ja võimaluste arutu raiskamisega, mis pensionäride ridu nõrgendab. Ent igal asjal on kaks külge. Rohkem kui 50 aastat elasime riigis, kus kõike määras ja otsustas üksainus jõud, partei, mille miljonid liikmed marssisid üht sammu, tõstsid kätt kui üks mees, kuid mõtlesid nii, nagu miljonid erinevad inimesed ikka, igaüks erinevalt. Ainult et distsipliin, mis neid aheldas, oli raudne. Tundub, et rääkides pensionäride jagamatust ühtsusest on vähemalt alateadlikult silme ette manatud toosama hüpiknukulik käetõstjate armee. Õnneks elame praegu teisel ajal. Eesti on end määratlenud demokraatliku riigina ja see tähendab, et paljud vanad tavad ja suhtumised peavad minevikku jääma. Ärgem unustagem, et sõna pensionär ei näita midagi muud, kui vaid seda, et vastavalt ühiskondlikule kokkuleppele saab inimene riigilt tuge kas eluea, töövõimetuse või mingi muu asjaolu tõttu. Teisisõnu — iga pensionär on siiski täiesti erinev isiksus oma teadmiste, elukogemuste, huvide ja soovidega. Ei ole eakad jootukesed, keda erakonnad kui kommionud ilusate lubadustega saavad oma ridadesse meelitada. Igal poliitilisel erakonnal on omad seisukohad, sihid ja eelistused. Otse loomulikult astub inimene just sellesse erakonda, mille põhimõtted on talle kõige meelepärasemad. Ei ole alust arvata, et vanast inimesest saab poliitikute käes tahtetu mängukann. Poliitikaga seovad end ikkagi aktiivselt tegutseda tahtjad. Kui aga üheealistel on soovi omavahel tihedamalt suhelda, mis on selles siis imelikku, kui erakonna sees ka eakate kogum tekib? Seda, et üksnes eluaastad partei moodustamise alus võiks olla, ei maksa kuigi tõsiselt uskuda. Meenutagem, et varem-hiljem läksid hingusele, sulandusid teistesse poliitilistesse erakondadesse nii Eesti Pensionäride ja Perede Erakond kui ka Eesti Pensionäride Erakond. Kummalgi ei olnud probleeme liikmete vähesusega, vajaka jäi vaid poliitilisele parteile nii olulisest elujõust ja tulevikunägemusest, ei saa ju erakonna eesmärgiks olla pelgalt vaid ühe elanike rühma (pensionärid) elujärje parandamine. Niisiis on nende algselt eakatest moodustunud erakondade areng käinud täiesti loomulikku rada. Mis aga puudutab pensionäride koondisi, ühinguid, klubisid või mis tahes muu nime all tegutsevaid seltsinguid, siis need seovad ühiste huvidega inimesi. Ja huvid, paraku, võivad olla väga erinevad. Usutavasti on käsitööhimulisel vanaproual ning poliitikatulisel härrasmehel vähe ühist. Niisiis, mida rohkem on pensionäridel kõikmõeldavaid kooskäimiskohti ja -võimalusi, seda vähem on kodus kurva elu üle kurtjaid, seda aktiivsemalt ka eakas inimene tegutseb. Mida laiem on aga püramiidi alus, seda kõrgem ja tugevam on terve rajatis. Valikuvõimalus tagab valikuvabaduse. Üheskoos tegutsemist aga huvide erinevus ning sellest johtuvad erisused ei välista. Paljudesse asjadesse võidakse ju erinevalt suhtuda, ent on tähtis, et eluliselt olulisi teemasid käsitavad pensionäride organisatsioonide juhid ühtmoodi. Nii see on ju olnudki. Pensionäride esindajad kuuluvad Sotsiaalministeeriumi juures tegutsevasse eakate poliitika komisjoni ning Haigekassa nõukogusse, nad on eakate probleemidele lahendusi otsinud koos Riigikogu sotsiaalkomisjoni ning ministeeriumi asjatundjatega. Seniajani on ühishuviks olnud majanduslik toimetulek, pensionitõus, piisavad ravivõimalused, loomulikult ka ühiskonna lugupidava hoiaku ja suhtumise kujundamine, mis tagaks, et eakat ei peetaks tüütuks priileivasööjaks. Teisisõnu — kõik see, mis mahub inimväärse elu alla. Küllap see nõnda jääbki, vähemasti seni, kuni meie noor riik ja noor demokraatia on alles mürsikueas. Ei ole määrav, kui palju on pensionäride organisatsioone, oluline on, et need vajadusel suudaksid-tahaksid ühe eesmärgi nimel tegutseda. Veelgi enam — mida rohkem on pensionäridel võimalusi end avaldada, teha ja toimetada, seda enam teotahtelisi ja suutlikke inimesi tegutsema haaratakse. Niisiis ei pea paljusus tähendama jõudude killustamist, vaid võimekuse kasvu, ja üheskoos olemine ei pea üks-olemist tähendama. IMBI JELETSKY |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||