|
||||
Nr 10 (759) Neljapäev, 9. märts 2006 |
||||
|
Arhiiv |
See sünnipäev muutus kiiresti meenutuste õhtuks. Sünnipäevalaps tõi meile näha kolm pilti. Esimene oli poisipea ja suure karvakraega ilusa tütarlapse portree, teine kujutas rätikut kandvat ilmselt keskealist või ka nooremat, kuid eriti suujoonest näha, et elust vaevatud naist ja kolmandal pildil oli taas poisipeaga, kuid kortsudes vanainimene, kelle näolt võis lugeda peatselt päriselt lahkuja maski. Need kolm pilti kokku olid mälestus sünnipäevalapse emast. Väärikas vananemine Et olime enam-vähem põlvkonnakaaslased, siis lugesime ainuüksi neilt kolmelt pildilt üldjoontes välja ema eluloo. Muidugi ei teadnud me ilma küsimata, kas see pere oli ka Siberi-teed käinud, kuid kunagiste maalastena teadsime väga hästi, miks ema rätikuga pildil oli suujoon nii kibe, miks sellel kolmandal pildil näos nii palju kortse. Ema oli olnud nii põllutööline kui karjatalitaja, naistepäevadel oli ta ikka kiita saanud ja tal oli olnud sahtlis isegi üks medal — emamedal. Kord olevat üks tema poegadest selle salaja endale rinda pannud ning nõnda naistepäeval kooli läinud. Õpetaja oli poissi korralikult häbistanud. Ise ei kandnud ema seda medalit iialgi. Ema oli oma lapsi üksi kasvatanud, sest isa oli sõjakeerises, kahjuks tolle aja järgi valel pool sõdides, kadunud. Ema oli päevast päeva, ilma ühegi puhkepäevata, kolhoosi orjanud, puudunud töölt vaid siis, kui ta, laste suureks hirmuks, täiesti haigena voodist välja ei saanud. Seda oli ema elus juhtunud vaid paar korda, laste tolleaegne õudus aga olevat püsinud neis tänaseni. Sünnipäevalapse meenutuste järgi oli emal ometi alati oma laste jaoks aega. Nii teadis ta täpselt nende andeid ja hindeid. Ühele lapsele seletas ta alailma matemaatikaülesandeid, teist sundis kirjatehnikat harjutama, kusjuures a-täht pidi olema ülevalt kinni, u-täht jääma ilusasti lahti. Kolmandat, kel oli ilus selge hääl ja keda koolis sellepärast ikka luuletusi ette kandma ja laulma pandi, treenis ta esinema sirge seljaga, käed taskust väljas. Midagi head leidis ta ka talle elada antud ajas: “Olgu muuga kuidas on, kuid õppimise eest maksma ei pea; peaasi on, et te õpiksite hästi ja õpiksite edasi.” “Mu usun, et hoolimata raskest tööst ja vaevast ning kehvast elujärjest oli ema süda lõpuks väga rahul: ta oli oma elueesmärgi täitnud, oma lapsed iseseisvateks haritud inimesteks kasvatanud,” mõtiskles sünnipäevalaps. Ema oli muutunud koos ajaga ja nagu praegu armastame öelda, vananenud väärikalt. Kuni surmani Millegipärast arvatakse, et kõik naised tahavad surmatunnini noored ning ilusad välja näha. Küllap on sellises arvamuses omajagu tõtt, ega muidu lohutataks võimatut soovijaid juba ammusest ajast näiteks väitega, et naine on nii kaua noor, kuni või suus ära sulab või kuni ta ikka soovib mööblit ümber tõsta. Nagu muiste, nii ka nüüd muretseb rahakas või rahaka mehe naine nooruslikkuse saavutamise nimel endale kas või eeslipiima vanni, rääkimata juuksevärvist, hammaste valgendamisest, rasvaimust, taastusravist ja muust säärasest väga heast asjast. Kõik on õige ja juba ette heaks kiidetud. Vähe sellest: juba väikeste laste teadvusse on telesaadetest sööbinud mallid, milline ta peaks neiuna ja hiljem naisena välja nägema. Kindlasti kontkõhn, kindlasti moe järgi värvitud-meigitud ning rõivastatud. Kindlasti selline, nagu teised. Ja kui kunagi keegi tema järeltulijatest paneks tema erinevate eluigade fotod kõrvuti, siis mida vanem, seda noorem ja ilusam peaks ta välja nägema. Inimese vanadus nagu polekski väärtus. Kaunis kaunimaks! Mida ilusam sa välja näed, seda ilusam oled ka oma sisemuses. Umbes nii rääkis ühes meie telekanalis varsti teoks saava järjekordse tõsielusarja produtsent. Tegemist on Ameerika Ühendriikidest “maale toodud” sarjaga, mille käigus oma välimusega rahulolematud saavad kaalulangetamise, eriti aga ilukirurgi abiga ennast muuta. Seesugust saadet on mõned kindlasti näinud Soome televisioonist, aga juba ka ühest venekeelsest telekanalist. Saate produtsent, oma välimust väga tähtsaks pidav kolmekordne vanaema kinnitas raadiointervjuus, et igasse tõsielusarjas osalevasse inimesse (neid on kuus) “investeeritakse” pool miljonit krooni. Saate eesmärk olevat tõsta tolerantsust nende suhtes, kes on teistmoodi, s.t kes otsustavad muutuda kaunimaks ilukirurgi abiga. Niisiis näidatavat kahe kuuga silmanähtavalt muutuvaid inimesi ning lõpuks selgitatavat parim muutuja. Eile tähistati rahvusvahelist naistepäeva, kuigi riigipühana peeti seda Eestis viimati 1990. aastal. Tähistati ikka endiselt, naistele eelkõige lilli kinkides. Küll hoiatati juba varakult, et “maale toodud” luksuslikke seest valgete õielehtedega punaseid roose kõigile ei jätku — ostetagu need kohe valmis. Aga head meelt tegid saajatele küllap kõik lilled. Ja loodetavasti jätkus ning kingiti õisi ka neile, kel poolt miljonit enda ilu heaks kulutada ei ole olnud. Asse Soomets |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||