|
||||
Nr 7 (756) Neljapäev, 16. veebruar 2006 |
||||
Arhiiv |
Eks elus kõnnib see kaksikute paar aina ringi. Kõiges, kõikjal. Pühapäeval hõisati vaimustusest ja poetati ehk paar liigutuspisaratki — Kristina Šmigun tõi Eestile Torino taliolümpialt kuldmedali. Paraku on viimasel ajal selliseid rõõmupäevi olnud vähevõitu. Jaanuari lõpp tõi looderannikule naftareostuse, must surm viis tuhandeid merelinde. Kui palju õliohvreid on, ei tea ju keegi täpselt, samuti ei tea ka asjatundjad täpselt sedagi, mis saab kevadel, kui jää sulab, kui vee-elustik hakkab kihama, tulevad millimallikad, kivikammeljad ja tuhat putukat-mutukat. Kas ja kui palju naftakämpe jää alt välja ujub, mida tähendab see tolleks ajaks kohale jõudnud haudelindudelegi, ei tea keegi. Ent oletused, need oletused on sünged ja sunnivad endastmõistetavalt küsima, kas seda õnnetust oleks saanud ära hoida. Kes ja kuivõrd on süüdi? Keskkonnaminister Villu Reiljan on sõnaosav mees, ta oskab musta valgeks rääkida ja oskab küsijale selgeks teha, kui rumal too on, kui reostuse puhul keskkonnaministeeriumi süüosast räägib. Süü süüks, kas seda peabki juuksekarva lõhki ajades otsima? Milleks? Oluline on võimalust mööda vigu parandada ja teha kõik, et tulevikus midagi taolist ei juhtuks. Paraku ei ole asjad nii lihtsad, vigu ei saa parandada, kui oma vigu ei tunnistata, neid nähagi ei taheta. Praegu just nõnda tundub olevat. Opositsioon on kaalunud keskkonnaministri umbusaldamist, on kaalunud seda ka peaministri suhtes. Ons see pelgalt poosetamine? Ega ei ole. Olla valitsuse liige, olla ühe valdkonna eest vastutaja tähendab ju tõepoolest oma vastutuse tunnetamist, mitte abitut kätelaotamist, et mida pole, seda pole, raha võeti ära, kõik võeti ära.... Mida õigupoolest tähendab riigina käitumine, mida omal ajal president Lennart Meri armastas rõhutada? Küllap seda, et valitsus toimetab igal juhul parimal võimalikul moel ning rahvas tunnetab, et teda arvestatakse, et elu ei käi nagu mõisa köis, mis lohiseb. Ja ei käi ka nõnda, et oma särk on ihule kõige ligem. On olemas seesugune abstraktne mõiste nagu õiglustunne. Just seda tunnet peavad tajuma need, kes on kutsutud ja seatud asjade üle otsustama. Läheneb Eesti Vabariigi 88. aastapäev. Nagu alati tavaks, autasustatakse sel puhul tublimatest tublimaid. Tänavu on neid 834. Tegelikult on ju tore, kui ühel väikesel, napilt 1,5-miljonilisel rahval on nõnda palju tublisid tütreid ja poegi. Igal aastal hinnatakse vähemalt pool tuhat eestimaalast aumärgi vääriliseks. Aga ... Jah, ei öelda asjata, et tõrvatilk potitäie mett ära rikkuvat. Autasu saajate hulgas on sellisedki nimed, kes avalikkuse silmis parasjagu miinusmärgilise hinnangu pälvinud. Too näotu lugu, kus vigased koidulad süütutele inimestele politseisekeldusi tõid, Eesti Panga juhtkond aga lootis, et ehk läheb läbi, ehk nende vigu ei märgatagi, on õõnestanud usaldust nii Eesti Panga kui ka Eesti krooni vastu. Aga Andres Lipstokile paneb president aumärgi rinda... Toosama keskkonnakatastroof ei loe aumärkide jagamisel midagi. Ei loe midagi ka alles vaibunud “kadriorgia”, mis mõne mehe valge vesti lõplikult ära määris. Ka Tarmo Mänd saab raha rinda. Autasustatute nimistu on pikk. Kahjuks ei tähenda paljud selles kirjas seisnud tavainimesele midagi. Kui väga mälus sorida, kerkivad üles 40 kirjale allkirja andnute nimed. Nojah, 25 aastat sai mööda. Ent on neidki, kellest ei oska midagi arvata. Ja neid, kellest arvaks pigem halba kui head. Ja on neid, kellest arvad palju-palju head, kuid autasu nad pälvinud ei ole. Aga ega ilma jõuagi soojaks kütta... Riik, see oleme meie, on ju ka öeldud. Ju see riigi sünd ja kasvamine just sel kombel, läbi inimlike rõõmude ja murede peabki käima. Oluline on aga see, et meie kõik, kõik kodanikud oskaksime nii anda kui ka nõuda, oskaksime meeles pidada, et riik on inimeste jaoks, mitte vastupidi. Siis hakkab ehk kaksikvend mure rõõmust tagapool käima. Siiani kipub see vastupidi olema. IMBI JELETSKY |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||