|
||||
Nr 39 (546) Neljapäev, 4. oktoober 2001 |
||||
Arhiiv |
Harju Maavalitsuse sotsiaal- ja tervishoiuosakonna juhataja
Eero Kalberg:
(Algus Videvikus nr. 38.) Kuidas seisvat vett liikuma panna? Praeguse ebameeldiva jäikuse vastandina meeldivad mulle Res Publica seisukohad — see on liikumine, kuhu on koondunud vabalt ja kainelt mõtlevad, haritud, maailma näinud, mitmel pool õppinud suhteliselt noored inimesed. Loodan, et nendega koos on võimalik tulevikus paljugi ära teha. Meeldib ka see, et mitmel pool, ka Sotsiaalministeeriumis on välja töötatud huvitavaid projekte, kavandatud vajalikke arenguid ja seal osatakse vajaduse korral ja motiveeritult ka “ei” öelda, oma seisukohti põhjendada. Minu tööajast suur osa kulubki inimeste tegelike, hädapäraste vajaduste väljaselgitamisele ning mõistlike kokkulepete sõlmimisele. Mis on siis mõistlik — millal võib väita, et just see või teine standard on praegu Eesti riigis, Harjumaal ja Tallinnas paslik? Teinekord on kurb, et riigi standard on nii madal — näiteks ei oska mina inimestele küll mitte kuidagi selgitada, kuidas nad peaksid 500 krooniga kuus toime tulema, kuigi on ka teisiti arvajaid. Püüame sõdida siiski selle eest, et inimesed ei peaks rahuldama vaid oma kõige elementaarsemaid füüsilisi vajadusi, vaid et neil oleks lisaks kõigele võimalik veeta aega kultuurselt, omavahel suhelda, ennast vaimselt arendada, east sõltumatult täiendkoolitust saada. Kes on Harjumaal riskirühmad? Kuhu läheb raha, mis on eraldatud toimetulekutoetusteks? Toimetulekuraskused kerkivad esile eeskätt Paldiskis ja Maardus, kus on rohkesti muukeelset elanikkonda — nad pole suutnud nii sujuvalt integreeruda, nagu oleksime soovinud. Ka Tallinnas on muukeelsete inimestega probleeme. Kuigi tööhõive on Harjumaal küllaltki kõrge, leidub siiski palju ka töötuid, sealjuures mitte ainult muukeelsete, vaid ka eesti perede hulgas. Aga töötu abiraha on meil ju teatavasti peaaegu olematu. Töötute järel pean suuremaks riskirühmaks eakaid ja seejärel lasterikkaid noori peresid. Ka meie peres oli küllalt keeruline just see aeg, kui lapsed olid alles väikesed. Olime mõlemad äsja ülikooli lõpetanud. Õpetaja palk oli väike ja et toime tulla, pidi abikaasa kohe tööle minema, kui noorem laps sai vaevalt aastaseks. Mõlemate vanemad on meid pidevalt materiaalselt toetanud. Lastega peredel on just viimastel aastatel elu läinud ebastabiilsemaks. Ka hariduse saamine eeldab perekonnalt üha rohkem kulutusi. Sellises majandusliku surve õhkkonnas kodu luua ja lapsi peresse soetada on peagi paljudele ainult unistus. Sageli kasvatavad lapsi emad üksi. Palju on kodutuid lapsi. Meie osakonna üks põhiülesanne on ka hoolitsemine üksi jäänud laste eest, saadame neid lastekodudesse ja hooldusperedesse ning üritame tagada, et neist kasvaksid tublid inimesed. Näiteks Vääna Noortekodus on praegu 25 abivajavat noort, kellele Helger Rannu eestvedamisel püütakse toimetulekuõpetust anda. Kui mõnedest maakondadest rahvast välja voolab, siis Harjumaal vist seda muret pole? Milline võib lähiaastatel olla rahvaarvu dünaamika Harjumaa eri piirkondades? Praegune Harjumaa sotsiaalvaldkonna arengustrateegia koostati rühmatöö tulemusena 1995. aastal ja seda täpsustati 1997. aasta lõpul. Tõdeti, et 1990. aastate algusest toimuv Eesti rahvastiku üldine pidev vähenemine tingib vajaduse teadvustada praegu toimuvate sündmuste tagajärgi ka tulevikus. Tallinna lähiümbruses kasvab elanike arv kiiremini kui maakonna äärealadel. Tallinna lähiümbrusesse tekivad uued elamupiirkonnad, linnalähedasi suvilaid või suvekodusid ehitatakse ümber aastaringseks elamiseks. Kaugematesse valdadesse jääb üha vähem tööealisi inimesi, kuid Harjumaa on siiski küllaltki tasakaalustatud — elutingimused äärealadel oluliselt ei halvene ja ühistranspordi kaudu säilib nende alade hea ühendus keskustega. Esmane teenindus on igal pool maakonnas kättesaadav, on välja kujunenud hästi toimiv sotsiaalhoolekandevõrgustik, esmatasandi arstiabi on kättesaadav maakonna kõigis asustatud punktides. Näiteks Harjumaaga külgnevate Järvamaa või Raplamaaga võrreldes on meil teatud probleemid tõesti väiksemad. Samas on valdkondi, näiteks kuritegevus, narkomaania, mis siin võimenduvad. Seda, et omavalitsuste tulubaas Harjumaal on Raplamaa omavalitsustega võrreldes märksa kõrgem, on kerge märgata. Samas käivad inimesed Tallinnast umbes 50–80 km raadiuses küsimas, kas talu on müüa — otsitakse endale kodu linnast välja, loodusesse. Selliste protsesside kohta vajaksime usaldusväärset informatsiooni, kuid see puudub, sest elanikkonna kohustuslikku registreerimist ja migratsiooni arvestust ju enam ei ole. Et ühtne infosüsteem puudub, ei saa ka vajaliku täpsusega analüüse ja arenguprognoose teha. Kuidas üritate täita üht maakonna arenguplaanis seatud peaeesmärki — tagada elanikele sotsiaalne kaitstus? Harjumaal korraldatakse sotsiaalhoolekannet põhiliselt riiklikul ja omavalitsustasandil, ühiskondlike organisatsioonide ehk kolmanda sektori osakaal on jõudsalt kasvamas ning selle arengu toetamine-kujundamine ongi maavalitsuse üheks prioriteediks. Viimastel aastatel on olulisel kohal olnud avahooldusteenuste arendamine, mille kaudu võimaldame abi vajaval inimesel kaua iseseisvalt oma kodus elada. Harjumaa kohalikes omavalitsustes tegutseb ligi 100 sotsiaaltöötajat ja niisama palju koduhooldajaid, kes osutavad rohkem kui 500 inimesele iseseisvat toimetulekut toetavaid teenuseid. Maakonnas on 6 riiklikku hoolekandeasutust, neist 3 on rajatud psüühikahäirete ja raske ning sügava vaimupuudega inimestele. Töös puuetega inimestega lähtume peale 2000. aastal jõustunud “Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse” ka invapoliitika üldkontseptsioonist “Puuetega inimestele võrdsete võimaluste loomise standardreeglid”, mille eesmärk on toetada puudega isikuid selliselt, et tagada neile iseseisvam ja parem toimetulek ning integreeritus ühiskonda. Laiendame piirkondlike huvikeskuste võrku avaramate valikuvõimaluste pakkumiseks inimestele, püüame luua terviklikku täiskasvanukoolituse süsteemi, mis hõlmaks nii tasemekoolitust, täiend- ja ümberõpet kui ka vabahariduskoolitust. Vananevas Euroopas räägitakse üha rohkem vanematest, eakatest inimestest kui olulisest ressursist. Kuidas areneb harjumaalaste koostöö välisriikidega sotsiaalvaldkonnas? Välja on kujunenud partnersuhted Arhusi maakonnaga Taani Kuningriigis, Akershusi maakonnaga Norra Kuningriigis, Stockholmi maakonnaga Rootsi Kuningriigis, Uusimaa ja Turu-Pori maakondadega Soome Vabariigis, Riia rajooniga Läti Vabariigis ja Paneve¯yse maakonnaga Leedu Vabariigis. Koostöös Lõuna-Soome maakonna, Rootsi Västmanlandi maakonna, Kreeka Kilkise maakonna ja Rumeenia Timisoara linnaga on meil käsil projekt SPE “Vanuritele suunatud koduteenused ja õnnetuste ennetamine”, mis hakkab nüüd lõppema. Projekti peamiseks eesmärgiks oli eakatele senisest parema elukvaliteedi tagamine. Nõukogude võimu ajal puudus ju Eestis sotsiaalhoolekandeline tegevus selle praeguses mõistes. Inimesed, kes oma puuduse või vanuse tõttu iseseisva eluga enam korralikult toime ei tulnud, paigutati hooldekodudesse, mis olid kohtade arvult väga suured ja kus toimus vaid eakate inimeste hoidmine. Nüüd püüame avahoolduse kaudu võimaldada abivajavatel inimestel elada harjumuslikus keskkonnas võimalikult kaua. Üldreeglina külastavad sotsiaalhooldajad vanureid vähemalt 3 korda nädalas. Enim osutatavateks teenusteks on sooja toidu kojuviimine, toiduainetega varustamine, korteri koristamine, pesu pesemise korraldamine, kommunaalteenuste ja muude maksete tasumine, pliidikütte korral puude muretsemine ning omavalitsuse ja lähedastega side pidamine. Kõik need teenused on teenuse saajale tasuta. Avahooldus tugineb päevakeskustele ja neid on maakonnas hetkel Saue linnas, Keila linnas, Jõelähtme vallas, Sakus ja Karjakülas. (Järgneb.) |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||