|
||||
Nr 4 (753) Neljapäev, 26. jaanuar 2006 |
||||
|
Arhiiv |
Eesti on saanud oma skandaali, peaaegu võrdse (meie mahtu ja mõõtu arvestades) paljude suurte riikide omaga. Noh, peaaegu sama kaaluga kui too Monica lugu Ameerikas, printside-printsesside armukolmnurgad või SS-vormirõivad mõnes kuningriigis. Ent see, mis toimus (olevat toimunud) Kadrioru lossis läinud aasta lõpukuudel, puudutab meid kõiki lähemalt ja isiklikumalt kui nood suurte riikide asjad sealseid kodanikke. Küllap seepärast, et meid on nii vähe, küllap seepärast, et kõik tunnevad kõiki, meile ei ole Eesti Vabariigi president pelgalt nimi või pilt teleriekraanil. Olgu küll teatava institutsiooni esindaja, sümbol, vahest isegi Rahva Suure Isa kuvand, on ta samal ajal mees rahva hulgast, kellegi naaber, kellegi koolikaaslane, kellegi endine kolleeg. Tema prouaga on samuti. Ja see muudab presidendi ning tema pere ümber puhkenud skandaali igaühele oluliseks. Küsimusi on rohkem kui vastuseid. Ja muidugi on riiklikust seisukohast — aga küllap kõik presidendiga seonduv peabki sellest seisukohast lähtuma — oluline ennekõike presidendi julgeolek. Ja äkki selgub, et Eesti riik on suutnud (taibanud) seda tagada vaid piduliku poole pealt. Kadrioru presidendilossi ametikorterisse pääsemiseks ei pea läbima turvakontrolli, võib kaasa tuua, mida iganes — mürki, pommi, gaasiballooni. Veel hõlpsam on ametikorterist kantselei töötsooni minek — uks on lukustamata, sisenejat ei kontrolli keegi, koridorides ei ole isegi valvekaameraid. Rääkida presidendi julgeolekust on rohkem kui küsitav. See on see lõtk, mille noortepeod on avalikuks teinud. Teine tahk, mis tavainimesi ehk veelgi enam huvitab, on see, kuidas sellised läbutsemised üldse võimalikuks said. Ah, noored on noored, ah, tänapäeval joovad, suitsetavad kanepit ja rõvetsevad paljud lapsed — seegi suhtumine on mitut puhku esile tõusnud. Samuti see, et pidulised olid ju tolle uhke, isemeelse ja rikka esimese Eesti võsud. Tavainimesel, tollel teisel Eestil pole uuemast ajast ja kommetest aimugi, pidu peabki raju olema. Kui emmed-issid kodust ära, ongi noorte peod just säherdused. Mõistva muige asemel tuleks nõnda arvajail küsida, kas orgia on pidu, kas noored peavad jooma. Õigemini, mis on tegemata jäetud, mida teha, et see nii ei oleks, et ka tuntud inimesed väikse üleolekuga ei nendiks, et kui kass kodust ära, siis hiirtel… Juhtunu taustal on president Arnold Rüütli uusaastakõne saanud hoopis uue mõõtme. See, mis seni tundus lastekaitsepäeva aktuse etteastena, muutus korraga isiklikust südamevalust läbi imbunud pihtimuseks. Ainult et meie, kuulajad, siis seda ei teadnud. Aga ehk oleksime pidanud teadma? Vabariigi president jääb presidendiks kogu oma ametiaja jooksul 24 tundi ööpäevas. Täpselt samuti on nii tema kui ka tema pereliikmed lihtsalt inimesed, samasuguste õiguste ja kohustustega kui meie kõik. Ja sama haavatavad, eksivad, vahel järelemõtlematud. On igaühe oma asi, kuidas ta oma kodus elab, kui ta naabreid ei häiri. Eesti riik on väike ja väidetavalt vaene, losse on meil vähevõitu. Küllap seepärast ongi Kadrioru lossis koos nii kodu kui ka töökoht. Või — kas see ikka on kodu? Seal on presidendi ametikorter, mille kasutajaile peavad kehtima hoopis teised reeglid, kui kehtivad inimese päriskodus. Tundub, et just seda ei ole presidendipaar osanud oma lapselastele selgeks teha ja halbade asjade algus selles ongi. Ja veel — korraga on Ingrid ja Arnold Rüütli pereelu sattunud teravdatud tähelepanu alla. Miks-küsimusi on rohkem, kui tohiks olla. Kui palju peaks rahvas teadma oma presidendi perekonnast, kas üldse midagi teadma peaks? On neid, kes arvavad, et ei midagi. Et inimene härra Rüütel on üks ja president Rüütel hoopis teine asi. See on Eesti elus üsna iseloomulik, see varjamine nimelt. Ei puuduta see ju üksnes praegust lugu. Mõni aeg tagasi küsiti, miks me ei tea midagi Lennart Meri tervisest, ei ole ekspresidendi haigus ju ainuüksi tema perekonna mure. Seda küsimust võib küsida praegugi. On asju, mis lähevad üle isiklike (perekondlike) rajajoonte ning demokraatlikus riigis ei tohiks salastatud teemasid olla. Mis muidugi ei tähenda privaatsuse ja isikliku elu puutumatuse eitamist. Ent kusagil on nende asjade vaheline õhkõrn piir, mida peaksid tajuma nii asjaosalised ise kui ka ametkonnad. Kui palju inetut klatši ja musta pesu pesemist jäänuks olemata, kui mingil ajal, aasta või viis aastat või kümme aastat tagasi (Arnold Rüütel oli juba siis tipp-poliitik) oleks lihtsalt ja selgelt öeldud, et lapselapsi kasvatavad vanavanemad sellepärast, et… Kõik teavad, miks, on mõni ajakirjanik öelnud. No ei tea kõik midagi. Kas peaksid? Praegust olukorda arvestades — ilmselt mingil kombel jah. Samuti sedagi, kas vanavanemad tõepoolest mõistavad, millise koorma nad lapselaste kasvatajana muu töö kõrvalt enda õlule on võtnud. Autasud autasudeks, teaduskraadid teaduskraadideks. On hea, et need on olemas. Meil on põhjust meie esipaari üle uhkust tunda, kuid inimesed on nad täpselt samuti nagu meie kõik. IMBI JELETSKY |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||