|
||||
Nr 3 (752) Neljapäev, 19. jaanuar 2006 |
||||
Arhiiv |
Kuigi ma pole käinud ühelgi jõulukuuskede suurpõletamisel, mida ka tuleskulptuuride tegemiseks nimetatakse, on see teadminegi olnud ahistav. Kui linn juba korraldab jõulukuuskede kokkuvedamise, siis miks ei võiks ta nende puudega edasi inimväärselt, õigemini küll puudevääriliselt käituda? Näiteks suuremad puud laasida, küttepuudeks saagida ja näiteks jõulude järelkingitusena ahiküttega korterites elavatele vanuritele vedada. Selgi juhul jääks üle oksi, mida põletada. Asi pole ainult selles, et nii mõnigi kodanik on metsausku või peab ligi kuu aega imetletud puu tuleriidale saatmist jõhkruseks — kõigepealt on tegemist täieliku raiskamisega. Kui me saame meile tarbetuks muutunud kraami näiteks taaskasutuskeskusse viia, kust seda sümboolse hinna eest võib osta inimene, kes seda tõesti vajab, siis miks me põletame lihtsalt niisama juba maha raiutud ja metsast linna toodud puid? Viimati oli Tallinnas Raekoja platsil 18 meetri kõrgune jõulupuu. Meile anti teada, et Munalaskmel kasvanud puuhiiglane oli pealinna välja valitud kümne kuuse konkursil. Kes ka selle jõulupuu all ei käinud, teadis ajalehtede kaudu, et konkursi võitnu olnud tihe, sihvakas ja kõrge. Ei usu, et kellelgi oleks midagi selle vastu, kui linnaisad nüüd teataksid, et võimsast iludusest ja linna teistest suurtest jõulupuudest sai nii- ja niimitu ruumimeetrit küttepuid, mis on toimetatud inimestele koju neile sooja andma. Asse Soomets |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||