|
||||
Nr 3 (752) Neljapäev, 19. jaanuar 2006 |
||||
Arhiiv |
See oli kaugel stagnaajal, kui Tallinna moodustati lisaks Kesk-, Mere- ja Kalinini rajoonile seniste linnarajoonide mahalõigetest veel sootuks uus linnarajoon — Oktoobri. Muidugimõista tehti seda eesmärgiga viia (või tuua) linnavõim kodanikule lähemale, ehk — kui praegust kõnepruuki kasutada — teha haldusteenus inimestele kättesaadavamaks. Kui inimsõbralik tolleaegne täitevkomitee teostatud nõukogude võim tegelikult oli ning mida kujutas endast linnarajooni parteikomitee “aparaadi” teostatav ideoloogiline mõjutamine (nn parteiline kasvatustöö), teab enamik vanema ja keskealiste põlvkonna esindajaist veel päris hästi. Kui okupatsioonirežiim viimaks oma lõpu leidis ning Eesti Vabariik taasloodi, moodustati Tallinnas tervelt 8 (kaheksa!) linnaosavalitsust. Et tol ajal oli tegemist üleminekuajajärguga, mis kergitas lausa iga päev loendamatul arvul kommunaal-, haldus-, omandi- jpm probleeme, siis oli seesugune kohaliku halduse teenuse linnavalitsusest tervelt kaheksasse omaette punkti laiali laotamine ehk mõnda aega mõistlikki. Ent juba siis leidus skeptikuid, kes seesuguse talitusviisi suhtes kahtlusi avaldasid. Vaieldamatult osutus sotsialismilt kapitalismile tagasiminekul vajalikuks Tallinnas kaheksa omaette sotsiaalosakonna olemasolu. Muudes asjades aga olid 8 linnaosavalitsust paraku ühe või teise Tallinna linnavalitsuse osakonna jäsemepikenduseks kohapeal, kusjuures linnaosavalitsustel polnud ühegi tõsisema probleemi kohapeal iseseisvalt lahendamise õigust — ikka tuli saata (viia) asjakohane taotlus Vabaduse platsi äärsesse linnavalitsusse, ning mõne aja pärast saabus linnaosavalitsusse kas jaatav või küllaltki sageli ka eitav (keelav) seisukohavõtt. Et olin möödunud kümnendi keskel kolm aastat Mustamäe halduskogu liige, siis mäletan selgesti, et linnaosa halduskogu kaks korda kuus toimunud istungitel me muudkui võtsime käetõstmisega punkthaaval teatavaks Tallinna linnavolikogu otsuseid. Ise vaidlesime ka mõne küsimuse üle — näiteks kas oleks võimalik trahvida koeraomanikke, kes Mustamäe haljasaladel oma lemmikute järelt ei korista. Vaidlemiseks see paraku jäigi… Siiski: sotsiaalkomisjoni esimehena esinesin halduskogus tauniva pikema sõnavõtuga linnaosavalitsuse aadressil, kes polnud esialgu suvatsenud võtta meetmeid sotsiaalvarjupaiga rajamiseks Akadeemia tee endistesse ühiselamutesse. Viimaks tänu linnaosavanema Jevgeni Tombergi asumisele seda algatust toetama olukord siiski muutus, ning vähem kui kahe aasta pärast võttiski Akadeemia teele rajatud Mustamäe sotsiaalmaja tänu Tallinna linnavalitsuse rahaeraldustele esimesed kümned elanikud vastu. Et olin linnaosavalitsuste ja halduskogude tegevust seestpoolt ise kogenud ning et paar aastat tööd Riigikogu liikmena vastavat järeldust aina süvendas, võtsin paar aastat tagasi kätte ning läksin Tallinna linnapea vastuvõtule. Ütlesin talle, et 8 linnaosavalitsuse otstarve (koos ligi seitsmesaja päris kõrge palgaga töötajaga) on muutunud küsitavaks ning meilgi oleks mõttekas üle minna Helsingi jt arenenud linnade haldusmudelile, kus ei tunta mingit vajadust sellise madalatasemelise, aga väga kalli haldusvõrgustiku järele. Ainuüksi 8 linnaosavalitsuse ametnike palgakulu oleks aastas nende 12 000-lise keskmise töötasu puhul kokku “vaid” 135 miljonit krooni. Sellele lisanduvad veel muudki kopsakad kulud. Kohtadele on edaspidi otstarbekas jätta vaid sotsiaalkeskused ja teeninduspunktid. Seesuguse korra kehtestudes muutub haldusteenus linnakodanikule senisest hoopis kiiremaks ja konkreetsemaks. E. Savisaar kuulas mu ära ja mainis vaid, et selles küsimuses on tellitud eksperthinnang prof S. Mäeltsemehelt. Nüüdseks on märgid Tallinna suure linnavalitsuse kaheksa linnaosavalitsuse ebaefektiivsusest aina ilmsemad. Linnajuhidki on sedavõrd haldusjõuetuks muutunud, et nad ei suuda mitte midagi ette võtta kinnisvaraarendajatega, kes ärimaadele vastu seadusetähe keeldu tuhandete kaupa elukortereid vorbivad. Kõikmõeldavatesse ebasobivatesse kohtadesse pikitakse massiliselt kõrghooneid. Linnaosavalitsuste sadadel ametnikel pole peale näiliselt ülivajaliku, aga sisuliselt pahatihti küsitava otstarbega askelduste muud õigustust kui see, et niiviisi omandatakse maksumaksja kalli raha arvel palka saades poliitilistes erakondades tegutsemise kogemusi, harjutades kuuletumist parteilistele linnaosavanematele ja asevanematele. Nõnda on need nooremad erakonnapoliitikud, kes veel Riigikogusse pole jõudnud, paigutatud sisuliselt maksumaksja raha eest ülal peetavatesse parteikoolidesse (kaadriaretamiskeskustesse), mis väliselt toimivad linnaosavalitsustena. Seesugused noorparteilased harjutavad sealjuures fungeerimist parteidistsipliini järgi ega olegi orienteeritud arenema spetsialistideks, pädevateks linnaametnikeks. Nad tegelevad vaid tegelemisega. ANTS TAMME |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||