|
||||
Nr 2 (751) Neljapäev, 12. jaanuar 2006 |
||||
|
Arhiiv |
Aastaid tagasi, kui Kristina Šmigun alles keskkoolis õppis ja juunioride hulka kuuludes oma esimesed võidud võttis, ütles pereisa Anatoli Šmigun, et ta proovis Kristina kui suusataja tulevikku ennustada juba siis, kui tüdruk oli alles paariaastane. Nimelt oli ta Kristinale esimesi väikesi suuski alla pannes mõelnud, et kui tütar siitsamast laugjast nõlvast alla sõites ei kuku, saab temast suusataja. Kristina ei kukkunud. Ei ole raske oletada, et just isa ja ema (kunagise suusakuulsuse Rutt Rehemaa, hiljem muidugi Rutt Šmiguni) innustusel sirgusid Kristinast ja tema nooremast õest Katrinist tüdrukud, kellele tundus päris loomulik veeta vaba aega värskes õhus, talvel eelkõige suuskadel. Nad elasid Tartus Annelinnas. See, et nad nädalalõppudel Otepää kanti suusalumele said, on samuti täiesti nende vanemate, tütarde arendamisele pühendunud inimeste teene. Kristinast on saanud kogu maailmas arvestatav suusataja, kellele me tema võistlustel alati kaasa elame, kellele kuulub meie poolehoid. Aga vanemate hoolitsus oma laste liikumisvõimaluste eest oleks igal juhul ära tasunud ka siis, kui neist oleksid saanud lihtsalt terved, suusatamist ja muud sportlikku tegevust harrastavad tublid naised. Eesti Televisioon väärib suurt tänu spordiülekannete eest. Kas neid just alati jälgida jõuab, on iseküsimus, kuid juba selle võimaluse olemasolu on tervitatav. Igaüks ju võistluste paika sõita ei saa, kuigi võimalusel teeks seda. Nii jälgisid ka lõppenud nädalavahetusel kindlasti paljud telerist Kristina Šmiguni, Andrus Veerpalu, Jaak Mae ja teiste Eesti sportlaste käekäiku murdmaasuusatamise MK-etapil Otepääl. Kristina Šmiguni lahutas 10 kilomeetri klassikasõidu võidust vaid 0,2 sekundit. No olgu, olümpiamedalitele peetavad võistlused on siiski alles ees. Emotsioone oli nii Otepääl kui ka võistlusi ekraani kaudu kodus vaatajate hulgas palju. Tahes-tahtmata püüdsid samas pilku lumeehtes kuused, kogu Otepää kaunis loodus. Ja muidugi need paljud õnnelikud inimesed, kes said võistlustele vahetult kaasa elada. Pühapäeva õhtul oli taas rõõmu suusatajatest. Seekord õige noortest Eesti tublidest sõitjatest, kes võtsid omavahel mõõtu Haanjamaal. Nende hulgas oli mitmete praeguste suusakuulsuste lapsi, keda ilmselgelt on treenima ning võistlema innustanud vanemad, olgu siis kas või eeskujuna. Samas on visalt edasi rühkivaid maalapsi, kelle treeningute hulka tuleb lugeda ka igapäevast suuskadel kooli sõitmist. Tasus kuulata, kuidas paremaid tulemusi saanud lapsed vastasid neid intervjueerinutele — peaaegu sama asjalikult ennast ja oma sõitu analüüsides nagu päeval tippsportlased. Laste spordiharrastusele saavad väga hästi kaasa aidata ka vanavanemad, eriti linnas. Näiteks pole sugugi kõigil vanematel võimalik lapsi tööpäeva sees treeningukohta saata. Aga väiksemate laste käekõrval kohaleviimine on sageli vajalik, sest liiklus on meie suuremates linnades teada missugune. Tuleb meelde vanatädi, kes pikemalt külas olles otsis ajaviiteks tegevust, mis tuleks kasuks teda võõrustavale noorele perekonnale. Ja selle ta ka leidis. Nimelt nägi ta, kuidas nelja-aastane peretütar, kellele jõuluvana oli uisud kinkinud, uisusaapad jalas, põlvili läbi suure lume lähedale kooli kõrvale valatud liuväljale roomas, sest uiskudel kõndida ta veel ei usaldanud. Krapsti oli vanatädil kasukas seljas, saapad jalas ning juba ta oli õues. Vanatädi andis väikesele sugulasele käe, vinnas ta püsti ning nõnda nad koos uisuväljale komberdasid. Sealgi jäi vanatädi tüdrukule esialgu toeks. Mõlemad olid varsti higised ja väsinud, kuid mõne tunni pärast — vastupidavaks osutusid nii tüdruk kui ka vanatädi — toas tagasi olles olid nad võidurõõmsad: tüdruk oli lõpuks jäänud jalgele püsima. Jäi edaspidigi. Kui laps on nii suur, et teda pole enam vaja käekõrval trenni saata, võib vanavanemal olla tema toetamisel ikka suur osa. Pärast koolitunde ootab ta lapselast sooja toiduga, mis hoolimata koolilõunast kulub kasvavale ja liikuvale lapsele igati ära. Vahel võib see olla küll tüütav, kuid vanaema või vanaisa meeldetuletus minema hakata, et õigeks ajaks trenni jõuda, tuleb ühele tuulepeale samuti kasuks. Aga vanavanemate isiklik eeskuju? Et meie käed ja jalad võimalikult kaua liiguksid, ei piisa meile ainult tugitoolisportlaseks olemisest. Muidugi, igal asjal on oma aeg. Aga kui lumi püsib, ehk otsiksime siiski oma vanad suusad välja? Innustuseks oleksid meile need üle kaheksakümnesed, kes ikka veel võimlemist, ujumist või muid tervisespordialasid harrastavad. Muidugi nõuavad suusad saapaid. Kui need on kaduvikuteedele läinud või sootuks väikeseks kuivanud, võime suusakepid siiski käeulatusse jätta — kui õige ühineks nende va kepikõndijatega? Asse Soomets |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||