|
||||
Nr 38 (545) Neljapäev, 27. september 2001 |
||||
Arhiiv |
Riigikassast läheb mööda sadu miljoneid kroone, alkoholiohvrite arv kasvab. Pärnu tragöödia ergutab (ümber)hindama riigi poliitikat kangete alkohoolsete jookide tootmise ja käitlemise vallas. Erapooletuks ei jäänud isegi president Meri, kes süüdistas ohvreid endid, nimetades neid rumalateks ja kergemeelseteks inimesteks. Kahtlemata on tal õiguski, vähemalt osalisel. Kui aga tunda sotsiaalset tausta, tavasid, levinud sallivust salaviina suhtes, siis jääb presidendi karm näpuganäitamine ülbelt härrasmehelikuks ja pealiskaudseks. Salaviina vohamise saladused on hoopistükkis sügavamad ja komplitseeritumad, kui arvab mõni moralist. Alustagem sellest, et viimase kümnendi jooksul on kaotatud riigi monopol alkoholi tootmisele ja turustamisele. Väravad on lükatud pärani valla. Praegu on üksnes ametlikke viinatootjaid registreeritud 12, kusjuures igaühel neist on “repertuaaris” ca 10 eri sorti kanget alkoholi. Prof. Ain-Elmar Kaasiku andmetel tarbib iga Eesti inimene, kaasa arvatud imikud ja raugad, aastas 14 liitrit absoluutalkoholi (piiritust). Selle näitaja poolest ollakse maailmas ühel esikohtadest. Soomlased, kes on viinalembelised, joovad aastas 8 liitrit absoluutalkoholi, nende riik rakendab läbimõeldud alkoholipoliitikat ka EL-i tingimustes. Liviko peadirektor Udo Themas teab näiteks, et Brüsseli kauplustes näeb 4—5 viinasorti, meil aga kümneid kordi rohkem. Wismari haigla peaarsti asetäitja Jaanus Mumma süüdistab alkoholireklaami, kange õlle tarbimise kasvu, mis toodab joodikute uut põlvkonda. Alkohoolsete jookide tarbimise madal kultuur on nüüd kõigil keelel. Mõned kõrged härrad teevad näo, nagu oleks alkoholism üksnes asotsiaalide probleem. Pärnu juhtum näitas, et see pole kaugeltki nii. Puupiirituse müüjad sokutasid oma surmajoogi tavaliste normaalsete kodanike, maainimeste kätte teadmisega, et nad pole võimelised kõrge hinna tõttu poeviina ostma. Eestis maksis liiter salaviina mullu 51, poeviina — 136 ja importviina — 242 krooni. Nendest numbritest johtuvalt on ka mõistetav analüütikute väide, et Eesti viinaturust kuulub salaviinale 35—38 %. See aga tähendab, et meie riigi eelarve kaotab aastas ligikaudsete arvestuste järgi alalaekumise tõttu 250 mln. krooni. Kohutav on see, et need miljonid lähevad põrandaaluste ärikate, kontrabandistide, kurjategijate taskusse. Tagantjäreletargad peavad nüüd tõdema, et Riigikogu, kes 1999. a. tõstis järsult piirituse aktsiisimäära 145 kroonini liitri pealt, osutas oma rahvale tõelise karuteene. Otsustajate loogika on pärit vene võimu aegadest: mida kõrgem hind viinal, seda vähem juuakse, seda rohkem raha tuleb riigikassasse. Riigikogulased mängisid viinakuradi vastu võitlejaid, tugeva perekonna kaitsjaid jne. Tulemus oli pigem vastupidine. Alkoholi tarbimine ei ole vähenenud, odava salaviina müük aga kogus tuult tiibadesse, sest avalikud tehased olid lükatud suruseisu, nad jäid konkurentsivõimetuteks. Seadusandlust küll täiendatakse, kuid suhteliselt leebed karistused kedagi ei kohuta. Salaviina suureks võiduks tuleb pidada seda, et meie ühiskond on salliv, leplik. Asi läks ju nii kaugele, et kevadel tegi põllumajandusminister Ivari Padar ettepaneku legaliseerida osaliselt puskari ajamine. Tema arvates pidi see samm andma hoobi odavale salaviinale. Näiteks toodi Norra kuningriik. Teatavasti elab seal seaduskuulekas rahvas, keegi ei aja mõnes räpases keldris või garaa¯is antisanitaarsetes tingimustes oma tarbeks viina nagu see meil kombeks. Sõnaga, meie ühiskond ei ole selliseks sammuks küps. Meelemürkide pruukimise reguleerimine on sedavõrd keerukas ja delikaatne asi, et siin, nagu öeldakse, “kirvega kurge ei püüa”. Alkoholi tarbimise piiramine, alkoholismivastane võitlus ei tunnista üksnes keelde-käske. Arvestada tuleb eelkõige sotsiaalsete tagajärgedega. Liigne alkoholi tarbimine iseloomustab eeskätt vaesemaid elanikekihte, juhutöölisi, tülitsevaid perekondi, töötuid jne. Sinisilmselt loota, et need inimesed ütlevad lahti oma harjumustest, hakkavad jooma seaduslikku, kallist viina, on puhas illusioon. Nad leiavad kiiresti tee kontrabandisti, illegaalse ärika juurde, hakkavad ajama puskarit. Vaevalt et on vaja tõestada, mis see endaga kaasa toob. Mürgitused, kuritegevuse, ravikulutuste kasvu. Üksnes roolijoodikud lähevad ühiskonnale maksma aastas kümneid miljoneid kroone. Ameeriklased arvestasid välja, et iga dollar, mida riigikassa saab alkoholiaktsiisi tõstmisest, toob sotsiaalkulutuste reas endaga kaasa kulutuste kasvu 4 dollari võrra. Jaapani spetsialistid nimetavad veelgi suuremat vahet. Sõnaga, alkoholiaktsiisi tõstmine ei ole kasulik. Kui aga tootjad pöörduvad Eesti Viina Liidu kaudu Rahandusministeeriumi, Riigikogu poole ettepanekuga alandada aktsiisimäära, et nõnda tõrjuda tagasi salaviina, ei jõua see kohale. Hoolimata sellest, et meie aktsiisimäär on kõrgem kui 20 Euroopa riigis, sh. 5 EL-i liikmesriigis, kus elatustase on märgatavalt kõrgem kui meil. Metanoolimürgituse ohvrite saatus viitab riigipoolsele vajakajäämisele kangete jookide poliitika kujundamisel. LEIDUR RANNAMETS |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||