|
||||
Nr 46 (748) Neljapäev, 22. detsember 2005 |
||||
|
Arhiiv |
Hingedeaeg, advendiaeg, jõuluaeg… Vaiksed endasse süüvimise, tagasi- ja edasivaatamise, lähedastele mõtlemise päevad. Vähemalt peaks see nõnda olema. Kuigi lumevalget igal pool veel (enam) ei ole, kuigi madal taevas kõrgemale ei tõusegi, on tulemas aasta kauneim õhtu. Ja teadmine, et varsti hakkab kukk päevi pikemaks sammuma. Aga enne seda toome kuuse tuppa, süütame küünlad, vanaema viib koos lastelastega lauta loomadelegi jõululeiba. Aga Oru pere Valtu oli Mäel tanguvorstid ära söönud ja kallil jõululaupäeva õhtul peksis Andres koera poolsurnuks. “Surgu, kui tahab,” ütles Andres peksuvaimustuses, “saab risust lahti, muud midagi.” Palju mõtlema panevat on tolles loos. Pühad, mis olid nõnda pühad, et lapsed ei tohtinud teha neid asju, mida nad oleksid teha tahtnud, ja isa oli sünge ning endasse süüvinud, “nagu veeretaks ta hinges muresid, peas raskeid mõtteid”. Vargamäe jõulud, paljud olnud aegade jõulud. See, mida me tahaksime, ja see, mis tegelikult on. Tahaksime harrast lumevaikust, tahaksime tagasi seda aega, kui meie ja külma maailma vahel seisid ema ja isa, seisid vanaema ja vanaisagi. Ent need päevad ei tule tagasi. Saame vaid süüdata küünlad meid hoidnute ja kaitsnute kalmudel. Kui sedagi, sest teed on pikad ja jäljed täis tuisanud. Või kas ongi oluline, kas ja kus see küünal põleb? Hoopis olulisem on, et mäletame ja meenutame ning mõistame sedagi, et nüüd peame meie ilma eest varju andma. Ja mõistame, et ilm on muutunud, varjuotsijad samuti. Vaiksest advendiajast on saanud osturalli. Televiisor kinnitab, et oma õnne leiate Ülemiste ostukeskusest. Neid keskusi, kus õnn õitseb, mahub väikesele Eestimaale oi kui palju. Ja nõnda hakkavadki jõule tähistama lõhkiminekuni täis topitud kingikotid, lookas lauad ja pidu, pidu alati. Jõulupidu — too sõnaühend oli veel mõne aasta eest eesti keeles võõras. Nüüd enam mitte. Nüüd on pühad aina enam peoks ja prassimiseks muutumas. Kas on mõtet selle vastu sõdida? Kellele on “jõulude tõeline võlu nende sõnumis. Rõõmusõnumis, et inimene ei ole lootusetult kadunud, et ta ei ole Looja poolt unustatud, et Jumala sündimine inimlapseks annab inimesele võimaluse sündida uueks” (T. Paul), sellele jääb jõuluaeg ju ikka ajaks pimedaks ja nõnda valgeks. Kellele ei, eks ta ise tea. Ei ole asjad igaühele kunagi ühte harja olnud. Niisiis… Või on meil, vanemal põlvkonnal, siiski kohustus edasi anda, olla ühenduslüliks nende vahel, kes enne meid on olnud, ja nende vahel, kes alles ellu astuvad ja Eesti homset nägu kujundavad? Üha kõvahäälsemalt kõneldakse püsiväärtuste kadumisest, haige ühiskonna sündroomist. Valitsus on otsustanud luua komisjoni, et soovitada — kujundada püsiväärtusi. Mispeale paljud lihtsalt õlgu kehitavad, sest ükski direktiiv ei pane oma kodumaad armastama, ei sisenda ei kaitsetahet, austust ega hoolivust. Kas neid üldse sisendada saab? Saab ikka. Me kõik oleme pärit lapsepõlvemaalt, Hiiu-, Võru-, Saaremaalt, Tallinnast või Tarvastust. Seda, mis meile sealt kaasa antud, kanname endaga oma päevade lõpuni. Mõni korvitäis merevärsket varikala, mõni hetk põllul vanaisa kõrval, kes enne viljakülimist käed palves kokku pani, mõni õhtujutt või unelaul — need on kujundanud paljusid suhtumisi ja hoiakuid. Just sel kombel, pisiasjade kaudu saame meiegi edasi anda kõike seda, mida me oluliseks peame — kohusetunnet, armastust pere, kodu ja kodumaa vastu, teadmist, et vastutus ja mure tehtu pärast peab inimest saatma. On liigutav ja tore kogeda head. Äsja lõppes TV3 ja Elioni korraldatud projekt “Eestimaa uhkus”. Selle pidulik lõpetamine, auhindade kätteandmine kanti üle ka teleris. Hingesoojendavad hetked kõigile. Inimesed, kes tegid ja teevad seda, mida nad südame sunnil õigeks peavad, tavalised inimesed meie kõrvalt… Dekolteeritud-meigitud VIP-id pühkisid pisarakese… Ehk nägid nad esmakordselt tavalise inimese suurt hinge. Autasustatud, need tavalised inimesed ütlesid tänusõnu, soovisid kõigile siiralt kõike ilusat ja kauneid päevi. Keegi neist ei öelnud ühtki kurja sõna ei ülemate, valitsuse ega riigi aadressil. Kuigi võinuks… Kuigi võiks ju paljudel puhkudel küsida, miks ei tee asjaomased organid, need inimesed, kes töö eest palka saavad, seda, mida nad tegema peaksid, miks peavad teised ametnike vigu parandama. Aga ei ole mõtet küsida. Kuni on neid inimesi, keda Eestimaa uhkuseks nimetati, on meil kõigil põhjust homsesse vaadata rõõmsa lootusega. Kuni elavad hingega inimesed, elab Eestimaa. Ilusat jõuluaega, õnnerikast uut aastat kõigile! IMBI JELETSKY |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||