|
||||
Nr 45 (747) Neljapäev, 15. detsember 2005 |
||||
|
Arhiiv |
Kas on linnukesel muret? Kust ta saab ja mis ta sööb? Nõndaviisi on mõned tegelikust elust üpris kaugel seisvad erakonnajuhid kirjeldanud pensionäri probleemidevaba elu, mis lausa lustipõli olevat. Nõnda on Res Publica veel ikka äärmistest paremvaadetest justkui joobesse langenud esimees Taavi Veskimägi viimaseid “tohutuid” pensionikergitamisi taunides mananud vaimusilma ette koguni liigsuurtest pensionidest põhjustatava Eesti Vabariigi lauspankroti. Kui respups Marko-Värsikõlks Pomerants veel sotsiaalminister oli, heietas ta ju päevast päeva vägagi veidraid solidaarsusjutte — et praegune pensionär peaks olema ikka noortega palju solidaarsem ja olema rõõmuga nõus sellega, et pensionifondist veerand või viiendik noorte inimeste pensionisammastesse kinni müüritakse. Viiendik pensionifondist aga kõlksub tõepoolest praeguseni noorte II pensionisambasse, ning ikka veel on täitmata kevadel võimule tulnud koalitsiooni lubadus õiglane pensioniindeks kehtestada ning kogutav pensioniraha ikkagi üksnes pensionäridele välja maksta. Kogunisti 4200? Ei, vaid 3008! Kümmekond päeva tagasi lansseeris BNS lähiajal oodatavat pensionitõusu puudutades üpriski intrigeeriva tõusuarvuga sõnumi: 2006. aastal moodustavat keskmine pensionitõus kogunisti nii kobeda summa, et keskmine eaka pajuk ulatuvat 4200 kroonini. Asjasse süvenema hakates ilmnes aga kohe, et mingit seniteadmatut-ootamatut lisatõusu siiski tulemas pole — 4200 kroonini ei jõua mitte keskmine kuupension, vaid selle summa võrra suurenevat pensionisaajatele välja makstav aastasumma… Kui too paljutõotav 4200 aga 12 kuu peale ära jagada, ega siis üle 350 krooni kuus pensioniraha kasvada saagi. Aga mõned päevad tagasi, juba pärast 2006. aasta 61,4 miljardi krooni suuruse riigieelarve vastuvõtmist Riigikogus, saime täpsemalt teada, mis meid, pensionäre, tuleval aastal tegelikult ees ootab. Nimelt läheb 1. aprilli pensionitõusule kokku 1,7 miljardit krooni, mis lisab vanaduspensionäridele keskmiselt 282 krooni juurde. Praegune 2726 krooni suurune keskmine pension kerkib vähem kui nelja kuu pärast 3008 kroonini. Pensionär süveneva kihistumise keerises Kui aga võrrelda viimaseid endiste taustal märgatavaid, ent kaugeltki mitte piisavaid pensionitõstmisi nende hinnatõusudega, mis meid on kas tabanud (toasoojus, toit, gaas, ühisveondus jne) või uuest aastast ähvardavad (retseptiravimite järjekordne hinnatõus), siis peame lausa ohates nentima: tegemist pole mitte pensionäride senise elatustaseme säilitamisegagi, selle parandamisest ei saa aga rääkidagi. Kui ikka näiteks võrreldes Soomega on meie keskmine pension umbes 6–7 korda väiksem, siis ilmselgesti on põhitasakaal pensionäri ja keskmise palga saaja sissetuleku vahel lootusetult paigast ära. Samuti teame sedagi meieealiste jaoks lohutut fakti, et Euroopa Liidu rahvaste hulgas on eestlaste keskmine vanaduspension kolme kõige madalama hulgas. Siia nukrasse faktiritta peab lisama ju sellegi, et sotsiaalkulutused on ärimeestele paradiisiks kujundatud Eestis kordades madalamad kui mujal arenenud Euroopas. Sestap on meil lood arstiabiga või õigemini selle kättesaamisega ju endiselt päevakorral, ja sedagi mitte paranemise, vaid kõigile poolikutele meetmetele vaatamata ikkagi aina viletsamaks vajumise nuriperspektiivis. Tagantjärele on ju hea tark olla, aga nii mõnedki poliitikud (Elmar Truu, Heimar Lenk jt) on nüüd otsesõnu tunnistanud: meie arstiabi vähikäigu peapõhjus on ikkagi mõõduka sotsiaalministri Eiki Nestori omaaegne tervishoiureformitsemine — haiglad erastati, senine tervishoiusüsteem lammutati ju tema kõigutamatul initsiatiivil… Peame ise julgemad olema Et suured (ja väiksemadki) erakonnad näikse nende eneste arvates olevat pensionäride heaks justkui kõik teinud ja nende meelest polevat meil häda midagi, siis seda enam peaksid pensionäride keskorganisatsioonid aktiviseeruma oma liikmete turvalisuse tagamiseks. Kui Eesti Pensionäride Liit on asunud koondama oma ridu ning esinenud mõnegi algatusega eakate olukorra parandamiseks, siis Eesti Pensionäride Ühendust näikse olevat tabanud sõna otseses mõttes sügav talveuni. Nende toa aknast Pensionäride Majas paistab valgust vaid mõnel napil tunnil nädalas, välisaknalgi iganenud kevadine infokleeps. Reformierakondlase asumise (jõudmise) järel Eesti Pensionäride Ühenduse etteotsa näikse olevat juhtunud kahetsusväärseim: pensionäride seni aktiivse ja laia võrgustikuga ühenduse mandumine üksnes suvise vaba aja sisustamise organisatsioonikeseks, kes elab ühe suve memme-taadi peost kuidagimoodi järgmise suveni välja… Kui me tahame, et riik meie senist tööpanust vääriliselt hindaks, meid napil pajukil ei vireldaks ja et me ikka hädavajalikku arstiabi saaksime, peame üheskoos hakkama enda eest kindlamini seisma. ANTS TAMME |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||