|
||||
Nr 38 (545) Neljapäev, 27. september 2001 |
||||
Arhiiv |
Harju Maavalitsuse sotsiaal- ja tervishoiuosakonna juhataja
Eero Kalberg:
Olite enne praegusesse ametisse astumist kuus aastat Rapla linnapea. Kuidas te Tallinna, Harju Maavalitsusse tööle sattusite? Harju maavanem Orm Valtson, kolleeg Eesti Linnade Liidu juhatuse päevilt, vajas maavalitsusse pärast eelmise sotsiaal- ja tervishoiuosakonna juhataja Ene Pälli siirdumist Kursana Merivälja pansioni direktori ametisse osakonda uut juhti ja kuna olin Raplas linnapeana sotsiaal- ja tervishoiuvaldkonnaga lähemalt kokku puutunud ning ilmselt arvestades ka minu isikuomaduste sobivust, jõudsimegi kokkuleppele selle maavalitsuse olulise töölõigu vedamise osas. Pole ju saladus, et umbes 2/3 linna või valla eelarverahast läheb sotsiaali ja hariduse peale. Olen Inglismaal avalikku haldust õppinud, seda just munitsipaalteenuste osutamise osas, ja arvan, et tean, kuidas meil sotsiaalvaldkond ja tervishoid peaksid toimima — demokraatlikes riikides on need asjad pika aja jooksul paika loksunud. Mul pole küll meditsiinilist haridust ja ma ei lähegi kirurgi õpetama, kuidas ta peaks opereerima, aga ma ei ole rahul sellega, kui tegevarst hakkab haigetega tegelemise asemel tervishoidu korraldama. Olen arvamisel, et meie riik ja omavalitsused peavad töötama inimeste heaolu, mitte inimesed ametnike heaolu nimel. Seda suunda on rõhutanud ka need avaliku halduse asjatundjad, kelle arvamust ning arusaamu minagi toetan — Andrus Ristkok, Ülo Vooglaid, Sulev Mäeltsamees jpt. Kuidas näeb välja teie ja osakonna igapäevatöö? Meie osakonna igapäevatööks on probleemide lahendamine, mis tulevad ette inimestel või inimestega tegelejatel sotsiaalhoolekande ja tervishoiu valdkonnas. Lühidalt öeldes hoolitseme inimeste eest, kes mingil põhjusel veel ei saa (näiteks lapsed), enam ei saa (näiteks vanurid), ajutiselt ei saa (näiteks kriisiolukorras inimesed), osaliselt ei saa (näiteks kergema puudega inimesed) ja kunagi ei saa (näiteks raskema puudega inimesed) iseseisva eluga hakkama ja vajavad seetõttu riigi ja omavalitsuste toetust või abi. Meie ülesandeks on olla vastutav-koordineeriv-siduv-jälgiv-statistikat tegev-analüüsiv-nõustav jne. nende inimeste osas, kes neid teenuseid vajavad, ja asutuste, ettevõtete, ühenduste, ühingute ja üksikisikute osas, kes neid teenuseid osutavad. Kas inimestega töötamine, nende toetamine on teile missioon? Ma olen tegelikult eluaja inimestega töötanud. Olen ettevalmistuselt matemaatikaõpetaja, lõpetanud Tartu Ülikooli. Olen töötanud koolis õpetajana, eeskätt põhikoolilastega, samal ajal tehnikumis kasvatajana töötades puutusin kokku noorukitega. Töö linnavalitsuses oli tihedalt seotud kõigist vanusest inimestega ja nende probleemidega, mis vajasid lahendamist. Kodus kasvavad kaks last, 11-aastane tütar ja 15-aastane poeg. Suur osa ajast läheb inimeste ja nende probleemide keskel. Mulle see sobib. On tore, kui töö ja huvid kokku langevad. Mille poolest on Harjumaa eriline? Eriline on näiteks maakonna rahvaarvu määratlemine, mis sõltub sellest, kas sisse arvata pealinn Tallinn kui omaette omavalitsus või mitte — Tallinnata on maakonnas 120 000 elanikku, koos Tallinnaga umbes pool miljonit ehk rohkem kui kolmandik Eesti elanikkonnast. Eriline on ka see, et nii Tallinn kui ka Harjumaa tulevad ise, ilma riigi suurema abita toime, kusjuures Harjumaa teenindab mitmes valdkonnas Tallinna, samas jätab osa oma haridus-, tervishoiu- ja sotsiaalteenuste korraldamisest Tallinna kanda. Minu üks eesmärke ongi nende keeruliste suhete senisest parem reguleerimine, sest mulle tundub, et mõnes valdkonnas seisavad Tallinn ja Harjumaa justkui eraldi, kuigi suuri vahesid ei tohiks olla. Oleks igati loogiline, kui Harjumaa sotsiaal- ja tervishoiualane arengukava sisaldaks ka suurima omavalitsuse ehk Tallinna vastavat arengukava, aga praegu see nii ei ole. Probleemid pealinnaga suhtlemisel muudavad Harju maavalitsuse töö mõnevõrra komplitseeritumaks. Teistel, väiksematel maavalitsustel, selliseid muresid ei ole. Peamine on see, et avalikud teenused oleksid kõigile elanikele kättesaadavad, elagu nad siis Tallinnas või väljaspool. Seda saavutada pole kuigi lihtne, sest juba eesmärkide püstitamine, sihtide täpne sõnastamine eeldab suurt eeltööd. Kui siis lõpuks on plaan valmis ja seegi teada, kuhu tahame välja jõuda, tuleb veel selgeks mõelda, kuidas eesmärgini jõuda — millised investeeringud on selleks hädatarvilikud, kust võtta vajalikud inimressursid jne. Töö juurde kuulub plaanide korrigeerimine, pidev läbirääkimine. See õnnestub paremini, kui osapooled üksteist austavad, üksteisega arvestavad. Millise erakonna seisukohti peate endale kõige vastuvõetavamateks? Ma ei kuulu ühessegi poliitilisse erakonda. Linnapeana pidasin oluliseks käituda spetsialisti, mitte poliitikuna. Näiteks on mulle arusaamatu, miks koliti Haridusministeerium Tartusse, kuigi tema teenindatava õppijaskonna enamik paikneb ju Põhja-Eestis. Poliitikud ei tohiks selliseid otsuseid vägisi teha, vaid peaksid ikkagi jõudma riigile olulistes küsimustes mõistlikele kokkulepetele, seda enam, et Eesti erakondade programmid on vähemalt sotsiaalpoliitilises osas olnud küllaltki sarnased. Kuna programmide täitmises on siiski erinevusi, võib arvata, et mõnede erakondade puhul on programmid kirjutatud rohkem nagu häälte püüdmiseks, mitte selleks, et neid ellu viia. Mitmed erakonnad on klikistunud, liidrid hoiavad oma toolist kinni, avameelset diskussiooni ja koostööd ei toimu ning mõnikord pean poliitikutele soovitama oma programmidest järele vaadata, mida head nad on lubanud sotsiaalpoliitikas korda saata. (Järgneb.) |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||