|
||||
Nr 42 (744) Neljapäev, 24. november 2005 |
||||
|
Arhiiv |
Täna õhtul lähevad, vähemasti vanasti läksid, kadrid jooksma. Ilusad valged rõivad üll, põsed punaseks värvit, lustakad ja heatahtlikud õnnetoojad. Nemad lõpetavad ka vaikse nukrameelse hingedeaja, algab jõuluootus, advendiaeg. Teoreetiliselt on kõik selge. Tegelikult? Noh, tegelikult oli vanasti rohi rohelisem ja taevas sinisem ning asjad hoopis täpsemini lahtrites, kui praegu on. Tallinnas Raekoja platsil pandi jõuluturg kihama juba enne surnutepüha. Jõuluvanad jagasid piparkooke ning käisid Pärnu uut noort linnapeadki üle vaatamas. Mille nimel? Noh, nii rumalasti võib küsida vaid üks vanainimene. Loomulikult selle nimel, et rohkem müüa, rohkem teenida, et ikka rattad ringi käiksid ja raha liiguks. Sest see aeg, kus jõulud tähendasid vaikset kodust püha jõuluvorstide särina ja õhtu eel metsast toodud kuuse ning lumelõhnaga, see aeg on ammugi möödas. Kuidas me ka ei kurdaks, kuidas me ka midagi muuta ei püüaks, kella võib tagasi keerata, aega ometi mitte. Igal ajal on omad märgid. Neid töid, mida mina teha ei oska, on palju, palju rohkem kui neid, mida ma oskan. Sokke ma kududa ei oska, ikka tuleb härg sisse, nagu vanaema ütles. Ja niita ma ka ei oska, koerastan rohu ära, ütles mu isa. Nüüd vahel on tunne, et elada ei ole ka osanud, aastad on ära koerastatud ja härg on olnul sees. Miks? Läinud nädalal tähistati laste väärkohtlemise vastast päeva, soovitati õhtul küünal aknale või ukse ette põlema panna, mõelda kogu maailma väärkoheldud lastele ja enda omadele ka. Kujutlus sellest, mis on laste väärkohtlemine, see kujutlus meil ikka on. Aga et asi oleks selge, selgitas reibas neiuhääl raadios veel kord üle — ja siis ma tundsingi, et olen heinamaad koerastanud ja lapsi valesti kasvatanud. Nimelt läks väärkohtlemise alla kõik, mida meie vanasti kasvatamiseks pidasime. Ei, ma ei mõtle kurjustamist, karistamist, lapse hinge jalge alla tallamist. See pole kasvatamine iialgi olnud. Mõtlen selle tõe sisendamist, et enne tuleb mõelda, siis teha, et oma tegude eest tuleb vastutada, et peale õiguste on igal inimesel ka kohustused. Nüüd, reipa häälega antud selgitusi kuulanud, ei ole põhjust enam imestada, kui mõni kibestunud õpetaja ütleb, et ega koolis midagi teha olegi — hindeid, eriti halbu hindeid panna ei tohi, keelata ei tohi, nõuda ei tohi, no mitte midagi ei tohi. Ainult et kuidas need lapsed kunagi täisinimestena oma eluga toime hakkavad tulema, mis nägu see elu siis on, ei tea. Aga eks nemad ise teavad. Läinud nädal tõi paar eakate inimestega seonduvat uudist: Pae tänava pommimees on pensionieas, Liiva kalmistu puulangetaja samuti. Ja siis arutatigi Kuku raadios, et näe, vanasti olnuvat noored hukas, nüüd siis on vanainimesed hukka läinud. Paluti helistada ja öelda, kas ja kui hukas pensionärid on. Helistajaid oli palju ja hukas arvati vanainimesed olevat küll. Milles see avalduvat? Pommid pommideks, lõviosa eakaid pomme veel ei meisterda, kuid nurisevad elu üle, kurdavad, et pension väike, kuigi piima-leiba osta jaksavad. Mida muud siis vanainimesel veel vaja on, aga näe, ikka tahavad — kes teatrisse, kes kontserdile minna, kes ajalehte tellida, kes raamatut osta, käivad Toompeal loosungeid lehvitamas, on üldse inetud ja tigedad, räägivad kõva häälega ja on jalus ees. Eks ta ole… Alles saime teada, et haridusministeeriumis on kavas luua rahva väärtushinnangute arendamisega tegelev töörühm. Millised on väärtused, mida arendama hakatakse, kuidas need selguvad ja kuidas noid rahvale selgitama hakatakse, näitab ilmselt tulevik. On kinnitatud, et nimetatud programm peab tuginema teadusuuringutele ja nõuab teaduslikku lähenemist. Mina pelgan, kas siit ei tule taas “küünlad väärkoheldud lastele” ehk teisisõnu üks seebimull. Kuidas, millistele teadusuuringutele saab toetada väärtushinnanguid? Mida uurida, et öelda: vaiksel hingedeajal ärge jõulueelset kaubandusmöllu alustage, see ei ole sünnis? Või veelgi enam — ärge muutke jõulusid poepühaks. Kes tahab, see usub, käib kirikus, süütab küünlad. Kes ei taha, ei tee midagi. Ent kõikjal vastu lajatavat “Püha ööd” või “White Christmast” ei tahaks isegi see mitte, kes jõuluööd tõesti pühaks peab. Teoloog Toomas Paul on mõtisklenud väärtuste valiku ja hoiakute kujundamise võimalikkusest ning nendib, et argielu on pragmaatiline, asjalikkus võidutseb, erinevate põlvkondade (vanemad ja lapsed) väärtushinnangud erinevad suuresti. Sellest johtuvalt vanad nendivadki, et noored on hukas, ja noored tunnetavad, et pensionär, kes peale igapäevase leiva muud (vaimsematki) ihkab, on täiesti hukka läinud. “Eri indiviidide ja gruppide jaoks tähendab üldine hüve paratamatult eri asju,” rõhutab ta. Ümber öeldult tähendab see, et puutepunkte ning üksteise mõistmise võimalusi on vähe. Kui üldse on. Las see jõuluturg olla siis pealegi… Leppigem teadmisega, et mis ühele kuld, see teisele muld ja “võib-olla ei vali inimene endale väärtust, vaid väärtus valib tema”. Ja kui seda uskuda, ehk siis ei tundugi, et ilm on hukas. IMBI JELETSKY |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||