|
||||
Nr 41 (743) Neljapäev, 17. november 2005 |
||||
|
Arhiiv |
Ei möödu naljalt kuud või nädalatki, mil Eesti poliitikud ei väljendaks sügavat rahulolu selle kiituse pärast, mida jagatakse Eesti juhtpoliitikutele kas Brüsselist, Londonist, Washingtonist või Pariisist siinsete (edukate?) majandusreformide pärast. Et Eesti majandusreformid olevat kiired ja efektiivsed ning tagavat majanduse jõudsa arengu. Majanduskasv ulatuvat meil tervenisti fantastilise 10 protsendini aastas ning selle kasvu põhilisi eeltingimusi olevat meie lausa kogu maailma silmis ülimalt kadestamisväärne ja lihtne maksusüsteem — nüüdseks juba kõigest 24 protsenti tulumaksu üksikisikult, kusjuures ettevõtted-firmad on tulumaksust sisuliselt vabastatud. See kõik on otseselt seostatav äärmiselt parempoolsete põhimõtete järgimisega riigi juhtimisel — riigi osa inimühiskonna elus on püütud muuta nii väikeseks kui vähegi võimalik. Riigipoolset toetust arstiabi saamisel, (kõrg)hariduse omandamisel ning olmeprobleemidegi lahendamisel on järjest valusamalt koomale tõmmatud. Väikseimad sotsiaalkulud Parempoolsuse mantra ühekülgne korrutamine ja taunitavalt pime järgimine Eesti riikliku majandus- ja sotsiaalpoliitika teostamisel ei saa mõistagi jääda pahaendeliste tagajärgedeta. Eitamata parempoolsete põhimõtete vältimatust riigiasjade otsustamisel, ei saa siinkirjutaja taas jätta nentimata, et meie rahvas tervikuna vajab praegu otseses mõttes vasakpoolset sotsiaalpoliitikat. Sest kuskil tuleb vastu kriitiline piir, mille ületamine ettevõtluse ja ettevõtjate ainueelistamisel viib ühiskonna teiste ühiskonnakihtide kahjuks väga rängalt tasakaalust välja. Paljud tähendusrikkad märgid näitavadki, et sotsiaalsed vastuolud ja pinged on Eestis lastud juba liialt kaugele kasvada. Seda näitab esiteks juba aastaid kestnud kääride suurenemine kõrge palga või sissetuleku saajate ning madalapalgaliste kuusissetuleku vahel. Nende kääride erinevus meie ning Euroopa arenenud riikide vastavate keskmiste näitarvude vahel on tervelt neli või koguni viis korda. Ja mõistagi Eesti kahjuks. Erinevus siinse haiglajuhi ja näiteks sanitari töötasu vahel on koguni kümnekordne või veelgi suurem… Teine iseloomustav näitarv, mis kajastab otseselt nõrgemate ühiskonnaliikmete (lapsed, pensionärid, invaliidid jt) turvalisusastet, on sotsiaalkulutuste osa riigieelarves. Võrreldes Euroopa arenenud riikide ja Eesti vastavaid numbreid, peame tegema lohutu järelduse: maailma avalikkuse poolt kõrgesti kiidetud suure majandusvabadusega Eesti Vabariik on oma väga väikeste sotsiaalkulutustega Euroopa Liidus punase laterna hoidja murettekitavas osas… Pensionirahagi tilluke Vaatamata kevadisele valitsuskoalitsiooni otsusele tõsta tänavu suvest keskmist pensioni 300 krooni võrra ja 1. aprillist veel 300 krooni võrra on Eesti pensionäri sissetulek ikkagi suhteliselt napimaid Euroopas. Esmatarbekaupade ja -teenuste ning kommunaalkulude (eeskätt toasoojuse) kallinemine, ravimite hinna pidev kasv ja üldse arstiabi muutumine tasulisemaks ning paljud muud vältimatult kasvavad kulutused pensionäri kuueelarves on selle 300+300 tõusu juba ammugi ette ära söönud, mistõttu me sisulisest pensionitõusust veel rääkida ei saagi. Pakiliselt vajab muutmist ka too vägagi ebaõiglane pensioniindeks, millega seniajani jätkatakse pensionikassa summade kokkuhoidmist ja seejärel nende kantimist noorte inimeste II pensionisambasse. Loodetavasti teeb kevadel ametisse astunud sotsiaalminister Jaak Aab oma lubaduse teoks ning viib valitsuses ja Riigikogus läbi pensionäride jaoks õiglasema pensioniindeksi kehtestamise. Peale kõige muu vähendaks see ka valitsuskoalitsiooni võimalust valimiste eel (või muudel valitsevjõududele kasulikel puhkudel) pensionäride meeleoludega manipuleerida — nii nagu seda tänavu ilmselgesti tehti seoses 300+300 pensionitõusu väljakuulutamisega. Õiglase indeksi jõustudes tõuseks keskmine pension regulaarselt ja seda sõltumata valitseverakondade suvast. Pensionäride organisatsioonidel on ees pidev ja visa tegevus (et mitte öelda: võitlus) selle nimel, et liikuda õiglasema pensioni poole ja tagada sellega eakate turvalisem elujärg. Siin poleks mõttekas piirduda üksnes eakate vaba aja sisustamisega — ka meil endil tuleb oma turvalisema tuleviku tagamiseks kaalukas sõna sekka öelda. ANTS TAMME |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||