|
||||
Nr 40 (742) Neljapäev, 10. november 2005 |
||||
|
Arhiiv |
Eelmisel kolmapäeval jäid nii ahjupuud lõikamata kui ka lapse sokkide kudumine lõpetamata, kuigi mõttes oli tööjärg just nii seatud. Ootamatult (!) selgus, et oli ju 2. november, seega hingedepäev. Rahvapärimuse järgi on hingedeajal keelatud vaikuse lõhkumine, ka villa või villase lõngaga askeldamine. Tuleb pühenduda lahkunud hingedele, kutsuda neid koju kaetud laua äärde. Kui mõelda, et meie esivanemad pidasid hingedeaega koguni novembrikuu algusest mardipäevani, siis on raske arvata, kuidas õhtuti talunaiste muidu kogu aeg kas ketramise või kudumisega töös käed nii pikka aega võisid süles olla. Aga ilmselt lihtsalt võeti selleks aega, eriti kui sügistööd õues tehtud ja sombused novembripäevad käes. Esivanemate vaim “Veski talus oli neli tütart,” loen meie emapoolse sugupuu uurija, täditütre käest kingituseks saadud paberrullilt, millel tema senine uurimistöö peal. Ühest selle talu tütrest sai minu vaarema. Tema pilti mul ei ole, kuid ema käest kuuldu põhjal tean, et kui ta oma tütrele, minu vanaemale külla tuli, siis kiitis ta neid lapsi, kes parajasti tööd tegid. Nendele andis ta ka kõigepealt oma suurrätiku alt midagi head suhupistmiseks. Laisklejaid ta ei sallinud ja noomis neid. Näengi teda, maadligi vajunud vanainimest, pruuni-mustaruutu suurrätik ümber, sisse astuvat vanaema sirelitesse uppuvasse koju, kus ka mina lapsena suviti aias rohisin ja lehma ning lammastega koplis käisin. Minu vanaema aga on haiglane. Ta on pruunide silmadega, pikka kasvu, veidi vimmas ja kahvatu. Lapsed on tema elujõu võtnud. Siin ta on, sellel pildil, koos vanaisaga. Nende vahelt vaatab vastu mõneteistkümnene tütarlaps, minu ema. Minu ema oli kolmeteistkümnene, kui tema ema mulla alla läks. Kui ta esimest korda leivateoga hakkama sai, oli isa talle hõberubla kinkinud… “Ja midä sa ka tüüs tiit?” küsis see oma elu esimese tõelise perenaisetöö eest isalt hõberubla saanud tütarlaps paljude aastate pärast oma tütrele külla tulles (minu poolt vaadates paljude aastate eest). See tüü tähendas meile arusaadavalt käsitööd. Ikka oli, mida näidata. Kas sellepärast polegi enamikul meist, oma eellastest talutütarde linnastunud järeltulijatel, süda rahul vaid siis, kui me ka televiisori ees, käed rüpes, ei istu? Võib-olla pole ma osanud vaadata, kuid pole veel näinud ühtki eesti naist, ka linnas mitte, maja kõrval pingil istuvat ja näiteks päevalilleseemneid närides aega surnuks löövat. Esivanemate vaim on nii vägev jõud, nende hinged meie hingedes nii kõvasti sees, et oleme nüüd ka ilma suure laste- ja loomakarja hooldamiseta pidevalt tegevuses. Tõmbame hinge Umbes aasta tagasi kirjutas Tallinna Jaani kiriku koguduse endine õpetaja Toomas Paul sellest, miks meil 1990-ndatel aastatel suurelt alustatud moodsa hingedepäeva tähistamine on kiiresti vaikseks vaibunud. (Muide, usklike inimeste surnute mälestuspäeva tähistamine — hingedepäev, 2. november — on eestlastel ikka olnud oma uskumusel põhineva hingedeaja varjus.) Peamiseks põhjuseks peab ta seda, et tegemist polnud tõsise uskumusega, et seesmiselt ehk muiati esivanemate sellekohase naiivsuse üle. Kes teab, võib-olla oli see tõesti nõnda. Samas kinnitavad järjest kasvav sugupuu-uurijate hulk ning suguvõsade sagenevad kokkutulekud, et inimesed tunnevad järjest suuremat huvi oma päritolu vastu. See teadmine kinnitaks meid nagu kõvemini maa külge, avardaks meie kodu, annaks enam kindlustunnet. Mõtlen ka nii, et teades esivanematega seotud lugusid, millest mõned ehk ei lisagi meile au, suudame paremini üle elada oma praeguste kaaskondlaste ebameeldivaid silmakirjalikke, ebaeetilisi, mõnikord lausa moraalilagedaid tegusid. Ka näiteks neid, mis on seotud nüüdse päevakajalise raha- või jõrmi võimuahnusega. Inimesi on igasuguseid, need inimesed aga on niivõrd ülepeakaela sukeldunud kas rahategemisse või pingelisse võimuvõitlusse, et neile ei tule pähegi vana pildialbumit kas mõtteis või päriselt lehitseda, oma elu üle sügavamalt järele mõelda. Võib-olla on iseseisvusaastate alguses avastatud hingedepäeva pidamine just sellepärast soikumas? Ja võib-olla just sellepärast, et anda endale aega kadunud esivanematele mõeldes ühtlasi omaenda elu üle järele mõelda, pidaski vanarahvas nõnda pikka hingedeaega. Pidas vaikuses, rahus, kuhugi väga kiirustamata. ASSE SOOMETS |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||