|
||||
Nr 39 (741) Neljapäev, 3. november 2005 |
||||
|
Arhiiv |
Hiljuti kogunesid Tallinna lastekaitsjad kogu maailmast, et arutada vaesuse vähendamise võimalusi. ÜRO Lastefondi (UNICEF-i) Euroopa regiooni peadirektor Philip O´Brien tõdes sellel foorumil, et kahjuks ei suuda isegi kiire majanduskasv lahendada sellealaseid probleeme. Jah, vaesus on tõesti suhteline mõiste — Aafrikas või Aasias tähendab vaesus kindlasti midagi muud kui meil Eestis. Ometi väitis Tartu Ülikooli sotsioloogia ja sotsiaalpoliitika osakonna professor Dagmar Kutsar meie vaeste kohta, et nad on ehk tõsisemaski olukorras, sest vaesusest välja rabelemine on muutunud järjest raskemaks. Põhiliseks tõukeks vaesusesse peetakse tööst ilmajäämist. Lastele võib vanema töökaotus tähendada tõrjutust koolis ja kooli poolelijäämist — igal aastal katkestab Eestis põhikooliõpingud rohkem kui 1500 last. Eestis on vaesusriskis kindlasti ka need perekonnad, kus on puudega inimesi, eakaid või kroonilisi haigeid. Eakatel ja puudega inimestel on end noorte ja tervetega võrreldes raskem tööjõuturul maksma panna. Igatahes suurendab puudega inimese või kroonilise haige lisandumine perekonda vaesusriski, sest riiklikud toetused ei suuda kompenseerida tekkinud kulutusi. Eesti ajaloos esimest korda võime tõdeda, et vaeste ja rikaste vahele on tekkinud suur lõhe, kinnitab sotsioloog Aet Annist. Ta tõdes, et meie ühiskonnas on hakanud domineerima majandusmehed, kelle meelest sotsiaalne teema olevat nõukogulik igand. Aet Annist elas aastatel 2002–2004 kahes Kagu-Eesti külas, uuris inimeste toimetulekut ja nägi oma silmaga, et teenuseid sealkandis kodu lähedal sageli ei leidu, koolid, arstiabi, isegi kauplused kaugenevad, bussid ei liigu. Tööpuudus on Põlvamaal umbes kaks korda suurem Eesti keskmisest. Kuidas sellises olukorras ellu jääda? Toimetulekustrateegiaid on mitu. Esiteks naturaalmajapidamine, kus oma kartulid, sibulad, herned-oad ja muu aiakraam ning võimaluse korral jõest-järvest püütud kalad ja metsaannid peavad elu sees hoidma. Teiseks juhuslikud tööotsad, abi- ja remonditööd taludes, käsitöö, mille arvelt sotsiaalmaks jääb küll maksmata ning haigena ja pensionile jäädes on raskem hakkama saada. Kolmas võimalus — käia tööl Tallinnas, miks mitte ka välismaal, eelkõige Soomes, et perele elatist teenida. Neljas võimalus — loobuda rabelemisest ja loota toimetulekutoetuse ning teiste sotsiaalabi mooduste peale. Statistika näitab, et umbes viiendik meie rahvast elab allpool vaesuspiiri. Umbes viiendik allpool vaesuspiiri virelejatest käib isegi tööl, kuid palgad on madalad ja vaesusest välja rabelda võimatu. Inimestevahelised suhted kalgistuvad, lootusetus võtab võimust, noored lahkuvad küladest, vanemad inimesed peidavad oma mured viinaklaasi ja lähevad ahastuses oma elu kallale, tõdes Aet Annist. Ka maal on kuidagi võimalik ära elada, kuid positiivseid näiteid on siiski vähe. Maaelu väärtusest, mis seisneb võimaluses elada loodusega samas rütmis, linnaga võrreldes puhtamas keskkonnas, saavad aru peamiselt vanemas keskeas inimesed, kellest mõnedki on pensioniikka jõudes jätnud linnakorteri ja kolinud maale. Kui veel näpu-, kirja- või muu loometööga lisa saab teenida ning tervis enam-vähem korras, võiks ju isegi rahule jääda. Eestis on ilmselt kümneid vaimuinimesi, kes on juba eelistanud linnade reklaamitulvast, liiklusmürast ja bensiinivingust maavaikusesse eemalduda ning seal oma missiooni haritlastena, poliitikutena ja majandusliku eliidi südametunnistusele koputajatena jätkata. Eesti taasiseseisvumise aegu kerkis esile mõte, et vaesemaid ja nõrgemaid ei saavatki toetada, sest polevat veel, mida ümber jagada. Nüüd, mil riik on juba kosunud, kulgevad protsessid siiski endises voolusängis, globaliseerumine koos lääne- ja idakapitali sissetungiga võtab üha enam võimust. On väidetud, et Eesti riiki valitsevad praegu need, kellele endale seda riiki vaja polegi, ning nad taotlevad seetõttu riigi koomaletõmbamist. Mõne aja eest valmis Tartu Ülikooli, Sotsiaalministeeriumi ja ÜRO Arenguprogrammi ühisdokument “Vaesuse leevendamine Eestis: taust ja sihiseaded”. Aastad on läinud, kuid sotsiaaltoetused on Eestis endiselt väikesed, nende reaalväärtus langeb ja vaesuse leevendamisest ei saa veel juttugi olla. Ometi on sotsioloogid ja teisedki ühiskonnateadlased rõhutanud ilmselgeid asju: toetuste määrasid tuleks regulaarselt tõsta, et tagada vähemalt toetuste reaalväärtuse säilimine; töötutele tuleks pakkuda rohkem võimalusi täiend- ja ümberõppeks; peretoetustest tuleks suurendada eelkõige neid, mis on mõeldud lasterikastele peredele, jne. Mis segab neid juba aastaid pakutud meetmeid rakendamast? Kas jätkamegi ühiskonda üha rohkem lõhestaval kursil? PEETER MAIMIK |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||