|
||||
Nr 38 (740) Neljapäev, 27. oktoober 2005 |
||||
|
Arhiiv |
Miljonite lemmikuks on nimetatud teleseriaali “Kodu keset linna”. Ometi on vahel tunne, et sõna kodu tahaks panna jutumärkidesse. Seni oleme kodu pidanud turvaliseks, lähedasi siduvaks paigaks, tolle menuki luksmajas käib aga elu, kus ka kuuldes üksteist ei kuulata, vaadates ei märgata ja koos olles ei olda koos. Igaühel oma elu, oma valu. Igaühel ainult oma. Hiljaaegu sain kirja. Ei ole selles midagi tavatut, aeg-ajalt saavad ajakirjanikud ju ikka lugejailt kirju. Mõni teeb meele rõõmsaks, enamasti… Nojah, elus tehakse harva pai, enamasti on ikka vitsad soolas. Seekordne kiri oli taas tundmatult (harva küll, kui kirjutajal on nimi ja aadress, telefoninumbrist ei maksa unistadagi) ja väga kuri. Pahandamise põhjus oli üks minu artikkel. Kõik, mis ma kirja pannud, näitavat vaid minu lühikest (haugi) mälu ning teadlikku, lausa haiglast valetamishimu. Tegelikult ei olnuvat asjad mitte nii, nagu mina kirjutasin, vaid hoopiski naa. Häbi mulle! Lugesin kirja tähelepanelikult läbi, võtsin ja lugesin oma kirjatükki eelneva valguses veelgi tähelepanelikumalt. Paraku, mida ei olnud, seda ei olnud — minule omistatud seisukohti ei leidnud ma oma loost mitte. Minu oponent vaidles iseendaga, ise väitis, ise lükkas ümber. Paari päeva eest arutasid Kuku raadio “Ärataja”-saates noored mehed, miks levib leimimine, see internetis üksteise poriga loopimine, mida vängemalt, seda parem, ja muidugimõista anonüümselt. Arvati, et süüdi on meie vaene elu, et rikkais (majanduslikult) ja seetõttu õnnelikes (?!?) riikides on ju samuti igasugused interneti- ja muud portaalid, ent seal puistatakse teisi üle ei mitte sõimu, vaid komplimentidega. Kui see asi vaid oleks nii lihtne, et raharamm ka vaimuväärtused paika paneb! Üha sagedamini kihutab aga nurga tagant välja Kurva Kuju Rüütel Rosinantel ning hakkab tuuleveskeid piigitama. Mitte ainult poliitikas, kus on tavaline, et tont maalitakse seinale ja hakatakse seda siis tümitama kire ja vihaga, kindlas teadmises, et minul ja ainult minul on õigus. Kes teisiti mõtleb, mõtleb valesti. Õhk on tigedust täis, nentis hiljuti luuletaja-poliitik Jaak Jõerüüt. Öeldakse, et suured asjad algavad väikestest, jõedki ojadest. National Geographicu ajakirjanik Priit Vesilind kirjutas 1990. aastal: “Omariikluse taastamisega kaasnevad probleemid on heidutavad. Kuid mitte majandus ega poliitika ega erosiooni all kannatav kultuur pole see, mis Balti riikide inimestele kõige rohkem muret teeb — peamine murede allikas on hoopis 50 kommunismiaasta järel maad võtnud inimlikkuse mandumine. Nad muretsevad sellepärast, millised inimesed on neist saanud.” Tõsi on see, et võõras silm näeb terasemalt, ent üha sagedamini tundub, et ühes asjas on too võõras silm eksinud — me ei muretse selle pärast, millisteks oleme saanud. Üldreeglina me iseendaga riius ei ole, kõik, mis mina teen, on hästi tehtud, mis mõtlen, targasti mõeldud. Sina, kes sa teisiti mõtled, pead alles mõtlema õppima. Vähemalt kaks korda aastas, septembris ja maikuus lahvatab pahameel — kui kaua veel too pronksmees Tõnismäel meid mõnitab, küsivad Eesti patrioodid nördinult. Vastikusest võbisedes kirjeldavad nad seal lõõtsa tõmbavaid, viina joovaid ja punaseid nelke tassivaid punavanakesi. Ja kõik on unustanud, et 1944. aasta sügisel tulid sakslastest maha jäetud Tallinna mitte vene väeosad, vaid ka Eesti Korpus, need meie endi vanaisad, isad, onud ja vennad, kes olid vägivallaga Venemaale viidud, tööpataljoni õudused üle elanud ja võõras mundris, võõra lipu all võitlesid oma sünnimaa fašismist vabastamise eest. See on üks tõde. Täpselt niisama tõene kui see, et teises võõras mundris ja võõra lipu all kaitsti oma sünnimaad bolševismi eest. Eesti skulptorid Enn Roos ja Arnold Alas tegid mälestusmärgi, mille modelliks valiti endine eesti maadleja Juhkentali kasarmust. Sõdur, kes leinab langenuid… Kelle süü, et too eestlaste monument on muutunud justnagu muulaste omaks? Küllap ikka meie endi. Me ei osanud, ei suutnud õigel ajal asju selgeks mõelda, selgeks öelda. Võib-olla olid ootused vabaduse künnisel liiga suured, seepärast ka pettumus ja kibestumine liiga suur. Ei tulnud tagasi lapsepõlve sinine taevas ja roheline rohi, mitte miski ei tulnud tagasi, kõiges saab vaid edasi minna. Ja sellel teel tuleb kaaskõndijaid märgata ning endaga võrdseks pidada. Me ei ole siiani suutnud või tahtnud aru saada lihtsast tõest, et keegi meist ei ole ainutark, et demokraatia tähendab ka arvamuste paljusust. Vabadus on vastutus. Juba vanarahvas teadis, et vahel on ilm tülidest hall. Oleneb ainult meist endist, kas saame selgema päeva. IMBI JELETSKY |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||