|
||||
Nr 12 (997) Neljapäev, 24. märts 2011 |
||||
|
Arhiiv |
Erukindral Aleksander Einseln ei ole just sage ajakirjanduses esineja. Seekord oli ta taas nõus Videvikuga kohtuma ning jagab ta muljeid valimiste-eelsest ja -järgsest Eesti elust. Muidugi on ta kriitiline, kuid loodab, et lõputus pimedas tunnelis me siiski ei ela, on ju targad noored kasvamas. Neisse peame uskuma, nende toel peab Eestist saama sisuliselt demokraatlik riik, kus on kõigil hea ja õnnelik elu.
Mis on toimetulekupiir, mis toimetulekutoetus, kui suured need on, sellest on pikemalt juttu Asse Soometsa vahendusel. Mõne aja eest Postimehes ilmunud Hille Tänavsuu kirjutis pensionist hämmastas mitme ootamatu mõttekäiguga. Sellest kirjutisest ajendatuna arutleb Imbi Jeletsky kellele-millele eakas oma tuleviku peaks üles ehitama, mida õigupoolest kätkeb trendikas mõiste "väärikas vananemine". Ta rõhutab, et enne kui millegi kohta sõna võtta, oleks tark endale asjad sisuliselt selgeks teha, samuti seda, et meie lapsed ei tohiks vanematele olla vaid "pensionisammas", vaid midagi enamat. Praegu Saaremaal elavast, omal ajal Rootsi pagenud, hiljem Ameerikas elanud Endel Loo pikka kirevat elu vahendab Aare Laine. Keeleteo auhinna pälvis pimedatele mõeldud seade, sellest kirjutab Priit Kasepalu. Märtsiküüditamist meenutab Väino Tiimus. Tohtritarkust jagab Katrin Sak. Seekord õpetab ta, mida teha, kuidas elada, et olla nii ihult kui hingelt terve ja reibas. Kõik meie eakamad arstid võivad oma õpetajaks lugeda Valter Pärtelpoega, keda muhedasti Roosamannaks või ka lihtsalt Mannaks kutsuti. Nüüd hakkab järjejutuna ilmuma "Üks ja ainuke härra Manna," katkendeid Valter Pärtelpoja õe lapselapse Ago Pärtelpoja kokku pandud huvitavast mälestusteraamatust, mis viib lugeja XIX sajandi lõpu Tartust Peterburi kaudu meie päevade Tartu Ülikooli elu-oluni. See on lugemisvara, kust leiab toitu nii hingele kui ka vaimule.
|
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
|||