|
||||
Nr 18 (720) Neljapäev, 5. mai 2005 |
||||
|
Arhiiv |
Selle nädala Videvik algab meie kõige kallimate – emade – päevaks ajastatud Asse Soometsa portreevisandiga vanaemast Heljust, kes läks maale isatallu pensionipõlve saabudes 19 aastat tagasi. Nüüdseks on kaheksa lapselapse vanaemal vahepealse küllaltki suure veisekarja asemel järel vaid mesilinnud, sest paljaste kätega ju maad ei hari ega heina ei tee. Aga oma ammusest kavatsusest korras põlistalu hooned millalgi järeltulijatele üle anda ei ole vanaema Helju mitte lahti ütelnud.
Isamaaliidu peasekretär Aimar Altosaar vaeb Eesti regionaalpoliitikat ning tuleb paraku järeldusele, et seda polegi õieti olemas – kaugemad vallad-linnad on elust eemale jäänud, investeeringud maabuvad ikkagi vaid Tallinna ja pealinna lähiümbrusse. Ellen Õnnis Kuressaarest arutleb selle üle, kuidas me kevade saabudes eeskätt häid sõnumeid ja uudiseid ootame. Ühtlasi arvab ta, et iga tõeliselt lihtsa inimese sisse mahub hingelt suur inimene. Küllap on see mõttearendus ajendatud autori eredast mälestuskillust, kui Pärnu Lydia Koidula nim keskkoolis esines õpilastele ootamatu lühikontserdiga tollal 28-aastane Georg Ots. Mait Murumets jutustab sellest, kuidas Pärnus uputuse tagajärgede silumine edeneb. Ilmneb, et riiklik abi on jäänud küsitust märksa väiksemaks. Tartu seeniorpoliitikute ümarlauast pajatab Sirje Kask.
|
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
|||