|
||||
Nr 9 (806) Neljapäev, 1. märts 2007 |
||||
Arhiiv |
Eestimaal ja vähemasti eesti keelt kõnelevas peres pole küll vajadust Laine Mesikäppa tutvustama hakata. Rõõmsalt pakub talle terekätt lahke naeratuse ja tervitusega igaüks ning rahvalikult üteldes — lehvib iga küla koera sabagi tema õuele astumisele kaasa. Meie maal ei ole ühtki laululava, kuhu teda eeslauljaks või auvõõraks poleks palutud, ja paikagi, kus tema regivärsiline leelo, helletus, looduse- ja linnuhäälsed imitatsioonid poleks kõlanud. Kunstlaulmist õppimata on ta hääl koloratuurist metsoni helisenud. Laine ei salli ainult üht — ilkumist ja irvitamist rahvalaulu ja rahvapärandi üle. Kust see laps need laulud sai? Juubilari enda kohta kehtib sõnapaar: ta on “suuresta soosta”. Mesikäppade lauluemade üheks silmapaistvamaks eelkäijaks oli viis põlvkonda tagasi kuulus pulmakaasitaja Mari Õismann. Hageril Adila külas taluperemees Hans Mesikäpa peres sündinud Lainest, pere üheksandast lapsest ja pesamunast, ning tema vanemast õest Salme Vasarist said Mesikäppade kolmandas põlvkonnas traditsioonide südikamad edasiviijad. Isa Hans oli põhimõtteline täiskarsklane, kes ühestki pulmast, varrust ega rahvapeost osa võtmata ei jätnud. Olnud tal alati pliiats ja Jakob Hurda poolt ette nähtud formaadis paberid taskus, et Eesti Rahvaluule Arhiivile kohalikke pärimusi läkitada. Neljanda põlvkonna esindajana sai Salme tütrest Õilme Krellist Tartu Ülikooli rahvakunstiansambli asutajaliige ja ETV rahvakunstisaadete toimetaja. Tema poeg Mart Krell laulab aga hiljuti Grammyga pärjatud Eesti Filharmoonia kammerkooris. Hans Mesikäpa Kloostri talu õu ja ait kuulusid suviti Tartust tulnud folkloristidele eesotsas Rudolf Põldmäe, Herbert Tampere ja Eduard Laugastega. 1930. a paiku tulid siia ka noor Ullo Toomi ja muusikamuuseumi rajaja August Pulst, kaasas setu lauluimä Anne Vabarna, Mari Sutt Tõstamaalt, Kilu Mari, Liisa Alasi Kihnust ja muidugi Lainele pikkadeks aastateks sõbrannaks saanud Anna Lindpere Kodaverest. Tartu- ja Võrumaalt, ka Petserimaalt on Laine Mesikäpp isa innustusel rahvaluulet kogumas käinud 1938. a alates. Siit leidis ta tuge ka eeslaulja ja leelotaja oskustele, helletuste repertuaarile, milles ei puudu arvatavasti mativõtmine vanaema Mariltki. Sama aasta rahvakunstiõhtu pidustustel Tallinnas hakkas ta silma nii Anna Raudkatsile kui Ullo Toomile. ... Ilo see sõitis jõge pidi, sõitis võistu merda mööda 1942 Pärnu rannapargis oli publiku poolel Endla teatri juht Riivo Kuljus, kes kontserdi lõppedes astus Laine juurde ja kutsus ta teatrisse. Kohe sai ta esimese järgu näitleja palgale ja esimeseks rolliks Maret Vaa A. Gailiti “Toomas Nipernaadis” (1942). Ühtekokku 50 aastat, Estonia (1944–1949) ja siis Draamateatri laval 1992. aastani. Laulu- ja tantsupidude eestlaulja osi jätkus pikemaks, Leigarite juures viimase aastakümneni välja. Kumb tee oli raskem? “Ikka näitlejatee,” ütleb Laine kindlalt. “Laulupidudel ma üldsegi ei närveerinud. Hea ja julge oli olla. Mu paarilised, nagu Alfred Rebane ja Valdeko Ratassepp, närveerisid hirmsasti. Imestasid, kuidas ma suudan. Nad mõlemad loobusid, nagu ka Endel Simmermann, kellega oli lust teha Mari ja Mihklit, kelle kahe kange orkestrijuhtimine pidi suure peo käima lükkama.” Ilusamad hetked Muidugi ja kõigele vaatamata peab Laine oluliseks 1947. a üldlaulupidu, esimest sõjajärgset. “Eks vaadake ise filmilindilt, kuidas rõõmus rahvas plaksutab, kui Gustav Ernesaksa “Mu isamaa” on esmakordselt ette kantud, ja kuidas lõpetab peo L. Kalmeti lavastatud “Lembitu” vabaõhuetendus.” Aplausitorm, rõõm iseendast. 1950. a üldlaulupeol sai eeslaulmise pikkuseks 75 värsirida. “Selle iga rida tsenseeriti, pandi Stalini nimi sisse ja hoiatati, et ma ühegi silbiga eksida ei tohi. Olin kange eit jah, ma ei lasknud sisse panna kolhooside eesrindlike lüpsjate nimesid... Sain vabaks ka sellest, et ma ei pidanud vene rahvarõivas ja teatud kohtades vene keeles ja eesti viisil sedaviisi laulma.” 1960. a rahvapidu tuli Laine stsenaariumiga “Hõissa, pulmad!” paduvihmas. Laulupeorongkäik järgmisel hommikul päikesekullaga pühkis pilved ja terve pidu oli lihtsalt ood rõõmule. Kõige võimsam oli mõistagi 1969. a laulupidu, tõeline eesti pidu. Kõiki juhte pilluti taeva poole lõpmata hulk kordi ja pidu ei lõppenud ööpimeduseski. “Hõissa, pulmade” järel kinnitati Laine rinda tantsupidude hinnalisemaid reliikviaid — Anna Raudkatsi hõbedane prees saatesõnadega: “Sa pole tuimade talusta ega vaimude vahelta, Sa oled lauliku soosta.” Siit alates jäi Laine ka alaliselt truuks oma ehtsale ja hinnalisele Lihula rahvarõivale ning selle kihelkonna uhkele ja unikaalsele tanule. Need ta tahaks üle anda kogu komplektina asutamisel olevale laulupeomuuseumile Tartus. Ja näitlejast Laine Mesikäpast Tema vastuvõtmise Estonia näitlejaskonda oli otsustanud Ants Lauter ühe lausega: “Selle tüdruku ma võtan, sest tal on ausad silmad.” Tema poolesajandilise näitlejatöö buketti ehib eelkõige rahvalike ja rahvuslike värvide rikkus, ehtsus ja siirus. Seda eelkõige Andres Särevi ja Voldemar Panso lavastustes. Igatahes on sedaviisi, et oma meistriklassis on ta alati eeskujulikult täitnud A. Lauteri nõuet — tuju, tempo, diktsioon! Seda on ka lauluväljaku suurlaval — merest Lasnamäe nõlvaku taha — kuulda ja näha olnud... Teatrilukku on Laine Mesikäpp kirjutanud eelkõige Koidula Maie “Säärasest mulgist”, Kitzbergi Anne ja Miili “Enne kukke ja koitu” ja “Kosjasõidu” lavastustest, Lutsu “Tagahoovi” Berta ja muidugi temale kirjutatud Smuuli Mardi-Riste. Ja siis tulevad Brechti Emma “Härra Punttilast...” ja proua Pollinger Bahri komöödiast “Mees, naine ja kontsert”, M. Mikiveri ajastulavastusest “Pilvede värvid” maapakku siirduv daam ainsa laulurepliigiga “Mälestuseks kingin sulle suudluse nii palava!”, M. Traadi Pirrumäe eit oma needuse alla panemisega ja muidugi suursoolo Maija Pakkala laululustilisest “Parvepoistest” Einari Koppeliga duetis ligi 200 korda ühtejärge. Lainel on olnud õnnestki õnnemat õnne. Seesami õis temas on meid kõiki õnnistanud, kestvalt ja rõõmutundega! KALJU HAAN |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||