Eks me kõik mäleta lapsepõlvest lugusid kilplaste naljakatest tegemistest. Kes nad siis olid? Nad on nii tuntud tegelased, et neist kirjutatakse asjalikult koguni entsüklopeedias, kus ju on keisrite ja kuningate, kirjanike ja muude kuulsate inimeste elulood. Ja siis kilplased, ainult pilt puudub, võib-olla sellepärast, et neid leidub kõikjal, kus elab inimesigi, kuid ometi on nad erinevate nimede ja nägudega, nii et nende pilte ei jõua keegi ära trükkida.
Nende kohta teavad asjatundjad pajatada: “Kilplased, kohtlased naljanditegelased, kuulsad ebaotstarbeka, mõttetu tegevuse ja narritempude poolest. Nimetuse kilplased tuletas ja võttis pooltõlkelises rahvaraamatus “Kilplaste imevärklikud jutud ja teud” (1857) kasutusele F.R.Kreutzwald, ka kilplaste elukoha Kilpla nimi pärineb temalt.” — See on ju meie Toompea (täpsemalt Stenbocki maja)! hüüatame äratundmisrõõmus.

Valguse toomine
Meenuvad mõnedki lood kilplastest, näiteks kuidas kord tassitud kotiga valgust pimedasse tuppa. Samasuguseid imelisi juhtumisi näeme-kuuleme ka tänapäeval ja seitungidki on neid täis. Näiteks kuidas valitsus ühel päeval otsustab rongid ja raudteed maha müüa ja kuidas selgub, et ostja on hoopis kurikuulus kelm ja sobitajad kaovad kogu rahaga, ja kuidas siis valitsus lubab inimesi hoopis bussidega mööda soid ja metsi ringi sõidutada. Siis aga avastab keegi toompealane, et ei ole teid, mille peal bussid sõidaksid, ja selle asja praavitamiseks tehakse mõned parajad suusamäed maatasa ja veetakse paksult liiva lume peale — siis paistab, nagu kulgekski seal maantee. Jajah, sellest ilmusid isegi pildid meie suuremates ajalehtedes! Aga et kevad ja suur sula on käes, taipavad toompealased, et neid võib tabada järjekordne õnnetus, ja sellepärast otsivad rutuga uut võlurit, kes jälle rongid raudteedele tagasi nõiuks.
Maailm ja mõnda
“Maailm ja mõnda, mis seal sees on” oli ammuilma teine sari jutukesi imelikest riikidest ja veel imelikumatest inimestest, mida lugesid meie ärkamisaegsed esivanemad, kuid vastupidi kilplaste lugudele leidus nende uskujaid. Veel palju varem pandi kirja 13. sajandi Veneetsia maadeuurija Marco Polo seiklused hiinlaste ja mongolite küüsis ja tema raamat sai juba keskajal klassikaks, mõjutades meresõidu ja kartograafia arengut. Jürgensoni raudteelood mõjutavad omakorda kommunikatsioonide seisundit, täpsemalt taandarengut. Ometi tundusid Marco Polo käimised nii kentsakad, et tänini kleebitakse markopoolo-sildike külge kalameeste lugudele ja säärastele, mida mõni meie naaber olevat läbi elanud puhkusereisil palju kaugemal kui Nuustaku või Pariis ja mille tõepärasust lihtsurelikud ei saa kauguste ja rahapuuduse tõttu eluilmaski kontrollida.
Kui kolmikliidu erastamispoliitika peaks jätkuma segamatult veel kaks aastat, kuni uute korraliste valimisteni, võib Eesti rahvas tõepoolest kõnepruugis asendada nii kilplaste kui ka Marco Polo imelised juhtumised palju veidramate Toompea juttudega, mida välismaal mitte keegi ei usu. Ega meie ise ka ei usu, vaid arvame, et on tegemist rumala unenäoga, millest on aeg üles ärgata.
Aarand Roos