Artur Rätsep

5.

JNaelkingad, võistlusriietus ja esimene auhind
Ema, kes minu sportimist igati soosis, pidas hea tervise peamiseks pandiks ikka maaõhku. Nii kolisimegi suvekuudeks Sauele, hiljem Nõmmele, kuhu tuli algul sõita aururongiga. Alles 1924. aastal avati Tallinna—Pääsküla elektriraudtee. Lõpuks leidsime suvemaja Kivimäele, mis saigi hiljem meie koduks.
Harku rabas käisime ema ja õega mustikaid korjamas. Pääsküla rabast sai jõhvikaid ja murakaid. Kala püüdsime Kiisa, Saue ja Keila jõest. Ujumas käisime Pääsküla jões ja Harku järves, aga ka liivaaukudes Pääsküla jaama lähedal. Kivimäe-maja aeda rajasin teivas-, kaugus- ja kõrgushüppepaigad.
Mustamäe nõlva all lagedal platsil olid meie peamised hüppe- ja heitepaigad. Kui aga 1928. aastal hakkasin Kadriorus kergejõustikukursustel käima, kõndisin kolm korda nädalas iga ilmaga jalgsi Kivimäelt Kadriorgu ja tagasi. Iga kord oma 18 kilomeetrit kõndi.
Kursustel tekkis probleem jalavarjudega. Tennised ei tahtnud suurele koormusele vastu pidada. Neid tuli alalõpmata nõeluda ja lappida. Lõpuks lagunesid tennised lootusetult. Siis läksin naelkingade ostuks raha kogumiseks vabadel päevadel tööle Pääsküla turbarabasse, kus praegu asub prügimägi. Ladusin seal vesiseid turbaplönne tahenema ja hiljem kuhilatesse kuivama. Kahe kuu palgaga sain osta trikoo ja naelkingad. Treeningupüksid ja -pluusi õmbles ema linasest riidest, mille mustaks värvis.
1929. aastal sain Kalevi seltsi alalise võõrliikmekaadri ja õiguse kasutada Kalevi spordirajatisi, treenida koos kalevlastega. Nii alustasingi 1930. aasta võistlushooaega kalevlasena, kuid lõin kaasa ka TKSÜ (Tallinna Koolinoorsoo Spordiringide Ühing) võistlustel ning Poiste Spordi Liidu Tallinna-Pärnu linnavõistlusel. Kevadistel TKSÜ karikavõistlustel olin juba esimene 100, 200 ja 60 meetri tõkkejooksus ning kaugushüppes ja kettaheites.
Minu nimi jõudis ka ajaleheveergudele. Eesti Spordilehes kirjutati: “R. Tomson, kes võitis lühikesed jooksud, on meil tulevikus soodsa harjutamise järel tubli sprinter.” Muidugi tiivustas mind ajalehekiitus. Samal aastal võistlesin veel Rakvere staadioni avavõistlustel ja sain esikoha noorte kolmevõistluses ning elu esimese auhinna — kristallist suhkrutoosi. Samal staadionil püstitasin viis aastat hiljem 100 meetri jooksus Eesti rekordi — 10,7 sekundit. See rekord püsis ületamatuna tervelt 23 aastat.
Minu jaoks oli ajaloolise tähtsusega esmakordne esinemine Kalevi võistlusdressis.

Jüri Lossman ja Leks Kolmpere
Jüri Lossman tõi meile esimese olümpiamedali kergejõustikus, sai hõbeda 1920. aastal Antverpenis maratonijooksus. Aleksander Klumberg (Kolmpere) ületas 1922. aastal Helsingis maailmarekordi kümnevõistluses. Pariisi olümpiamängudelt tõi ta kaasa kümnevõistluse pronksmedali. Need tagajärjed näitavad, et mõlemad sportlased kuulusid vaid pool aastat pärast

ja treeningukogemustest olen ma üht-teist üle võtnud.
1922. aastal läksime isaga Toom-Vaestekooli tänavas asunud Spordi aeda maratonivõistlust vaatama. Esimesena finišeerus Kalevi särgis jõulise sammuga atleetliku kehaehitusega võistleja. See oli Jüri Lossman. Kuulutati välja aeg — 2:18.33. Pealtvaatajad hõiskasid rõõmust, sest nii kiiresti polnud keegi maailmas veel maratoni jooksnud. Aga rõõm uue maailmarekordi üle oli üürike. Järelmõõtmisel osutus võistlusmaa üle kahe kilomeetri ettenähtust lühemaks. Jüri Lossmani vaev oli kohtunike vea tõttu tühja jooksnud.
Antverpeni olümpiamängudel jäi Jüri Lossman kulla võitnud soomlasest Kolehmainenist maha vaid 12,8 sekundit! 1924. aasta Pariisi olümpiamängudeks valmistus Jüri Lossman eriti intensiivselt. Ta laskis endale teha tanksaapad, mis kaalusid kaheksa naela (üle kolme kilo). Nende taldade vahele pandi tinaplaadid. Pühapäeviti tegi ta kuni 40-kilomeetrisi käimistreeninguid, hiljem pööras peamise tähelepanu kiirustreeningule. Aga varakevadel ütles tervis üles. Äge neerupõletik ja sisemised verejooksud sundisid haigevoodisse. Alles mai lõpul hakkas ta uuesti treenima. Arstid ütlesid, et Pariisi olümpiamängudele minnes riskib ta eluga. Lossman sellest ei hoolinud, läks enne jaanipäeva kümmet kilomeetrit jooksma ning püstitas uue Eesti rekordi. Eneseusk taastus ja ta sõitis Pariisi. Eelmisel aastal oli ta võitnud kuldmedali Göteborgi võistlustel, mida peeti Pariisi olümpia eelmängudeks. Ka Leks Klumberg sai kulla kümnevõistluses ja nii tuldi sealt tagasi suurte lootustega. Koduteel laskis laeva kapten nende kahe auks masti tõmmata rahvuslipu.
Pariisi olümpiamängudel võistles 33-aastane Jüri Lossman maailma paremikuga. Jällegi võisteldi juulikuises tapvas päikeselõõsas. Pärast 35. kilomeetrit oli Lossman neljas. Äkki ta maanteel peatus ja varises kokku.
Lossman ise meenutas seda hiljem: “Olin saanud päikesepiste ja lausa püstijalu kokku varisenud. Teised aitasid mu üles, aga olin omadega segi, ei teadnud õieti, kuhu poole joosta. Võhivõõrad näitasid siis käega...”
Ta lisas, et sisemised valud muutusid talumatuks ja jooksust ei tulnud suurt midagi välja. Ta jäi kümnendaks, võitjast soomlasest Stenroosist üle 16 minuti maha ja vaid meeletu tahtejõuga lõpetas jooksu.
1929. aastal sain ka mina näha ja tunda omaaegsete spordikuulsuste visadust treeningutel. Koos Tsaari-Venemaa jooksumeistrite Johannes Villemsoni ja Gustav Kiilimi ning Jüri Lossmani ja Feliks Beldsinskyga, kes hiljem püstitas 11 Eesti jooksurekordit, tegin kaasa pühapäevase treeningu. Kui nädala sees tehti lühemaid käigu- ja jooksutreeninguid Piritale ja Kose-Lükatile, siis puhkepäeviti ulatusid need 42 kilomeetrini. Nädalas kokku ikka oma 100–130 kilomeetrit. Vaheldumisi kõnd, kiirkõnd, sörk ja kiirendused. Seekordsel ühistreeningul läksime Jüri kirikuni ja sealt tagasi, kokku 42 kilomeetrit. Isegi Feliks Beldsinsky ei jõudnud vanameistritega sammu pidada, minust rääkimata. Kui linna tagasi jõudsime, läksime kõik Gonsiori tänava lõpus asunud Hansu sauna, kus Jüri Lossman istus laval, saunakapp tagurpidi peas, ja nõudis Villemsonilt ikka leili juurde. Sealt sain ka mina saunaharjumuse, mida harrastan seniajani.

(Järgneb.)